The League: 13-aastaselt võitlusspordiga tegelema hakanud Romet Reilsonil on 30 matšist 30 võitu

 (5)
Fightland
Romet Reilson.Foto: Jaanus Lensment

Tallinnas 22. veebruaril toimuva The League’i nelja mehe kikkpoksiturniiril osalevad Ott Remmer, Andres Oitsar, Romet Reilson ja Andrei Tšigileitšik (Valgevene).

13-aastaselt võitlusspordiga tegelema hakanud Rometil on 30 matšist 30 võitu. 20-aastane Romet on kahekordne juunioride Eesti meister kikkpoksis ja neljakordne tai poksis. Viletsaimaks peab ta viimast vabavõitlusmatši. Lemmikvõitleja on Rometil John Wayne Parr.

Romet, kuidas on võidud sind mõjutanud? Treenid rohkem või vähem?

Võite on alati hea meel vormistada. Treenin rohkem, sest mida paremaks lähed ise, seda paremad vastased ka vastu pannakse.

Kuidas 30 võitu enesekindlusele on mõjunud? Läheb pinge aina suuremaks?

Enesekindel tuleb muidugi kogu aeg olla, kuid mitte liialt. Pinge ei kasva võitudega, sest tean, et pinges olles sooritusvõime kannatab. Ei karda kaotada, kuid teen kõik, et seda ei juhtuks. Kerge pinge on ikka, see sunnib rohkem vaeva nägema ja on positiivne.

Millest oled pidanud loobuma sportlaskarjääri nimel?

Olen loobunud ebatervislikest eluviisidest. Üritan teha kõik otsused nii, et taastuksin treeningutest ja areneksin maksimaalselt.

Kes on sinu kõige suurem toetaja sellel teekonnal?

Mu perekond on kindlasti suurim toetaja. Teiseks treenerid ja treeningkaaslased, kes jagavad kogu oma teadmistepagasit.

Kus näed ennast viie aasta parast?
Seotud lood:

Plaan on järjest suuremaid areene vallutada ja pidevalt areneda. Viie aasta pärast tahaksin olla maailma võitlusspordis samal tasemel, kui seda olen hetkel Eestis.

Millised on tulevikuplaanid seoses treenimisega? Kas plaanid ka uuesti välismaale treenima minna?

Hetkel olen õnnelik treenides Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemias. Treeneritel on veel palju mulle edasi anda ja on tore, et Eestis kohapeal on nii tasemel treenerid. Tulevikus tahan kindlasti ka välismaale teadmistepagasit täiustama minna.

Kas sportlase elu on tasuv?

Matšidest üksi Eestis ära ei ela. Sportlasena tuleb kõrvalt trenne anda või muud tööd teha. Õnneks on olnud mu karjääris toetajaid, kes näevad minus potentsiaali. Peale vigastusi on muidugi raske, sest väga keegi ei taha toetada sportlast, kellel võistlusi pole tulemas.

Oled mõelnud ka sportlaskarjäärist loobumisele?

Ei.

Miks valisid võitlusspordi ja millal alustasid?

Valisin võitlusspordi peale teistes trennides käimist, kus ei leidnud enda kirge. Alustasin 13-aastaselt ja see kasvas suureks osaks minu elust.

Milline fight on kõige meeldejäävam olnud? Või kõige õpetlikum?

Kõik, mis pole lihtsalt välja kukkunud, on olnud väga õpetlikud. Alati vaatan igat matši üle ja õpin vigadest, et neid ei korduks.

Kuidas näeb välja sinu võistluseelne nädal?

Viimasel nädalal võtan koormust vähemaks, et ringi astudes ei oleks vigastusi ega väsimust. Vajadusel võtan kaalu alla.

Mida ütled fännidele?

Suur tänu kõigile fännidele. On väga hea meel näha teid mind toetamas. See annab motivatsiooni veel juurde.

Kelle vastu tahaksid kindlasti tulevikus võidelda?

Pole inimest, kelle vastu kindlasti võidelda tahaksin. Iidolitega oleks muidugi väga lahe võidelda, kuid nendega ei lähe kokku, sest pole samast kaaluklassist või nad on juba erru läinud.