Kohtusin esimest korda 2 meetrit pika Heleniusega aasta tagasi Helsingis, kui jälgisin Hartwall Arenal tema matši Dereck Chisoraga. Olin hämmingus, kui palju kodupublik oma kangelasele kaasa elas - 10 tuhat inimest rõkkasid iga kaasmaalase löögi peale ning lisasid võitlejale energiat, kui matš tasakaalukaks või nende jaoks negatiivseks tõmbus. Tundus, nagu oleksin korvpalli finaalmatšil või Euroopa jalgpallimaa koondisemängul.

Robert Helenius on profina tegutsenud üle nelja aasta. Enne kõrgeimale tasemele astumist oli ta Soome poksikoondise esinumber ja seda tänu tema tolleaegsele koondise peatreenerile Ervin Kadele.

"Minu isa oli poksitreener. Proovisin paljusid spordialasid: jäähoki, kuulitõuge, jalgpall, Ameerika jalgpall, aga poks oli ainus, mis minus head adrenaliini tekitas. Alustasin esimest korda poksiga 11-aastaselt. Aga kaotasin oma esimese matši ning lõpetasin poksimise. Otsustasin, et mulle ei meeldi poksimine ja päris kindlasti ei meeldi kaotamine. 14-aastaselt alustasin uuesti ja seekord võitsin. Alates sellest olen poksist haaratud," meenutab Helenius minuga vesteldes.

Helenius teadis, et temast saab poksija 16-aastaselt, kui võitis Euroopa kadettide poksi meistrivõistlustelt pronksmedali. Aasta hiljem tuli uus pronks juunioride EMilt ning mehe enda arvates oli edasine vaid käkitegi. Aga nii ei läinud. "Võitsin kahel aastal pronksi ja arvasin, et olen nüüd kõva tegija. Jätkasin poksimist, kuid muutusin laisaks."

Etteöeldes võib teatada, et Heleniuse läbimurde aasta oli alles 2006. Kuni sinnamaani pidi soomlane võitlema mitte ainult vastaste, vaid ka Soome poksiliiduga. "Mul tekkisid poksiliiduga probleemid ning lahkusin. Ma ei meeldinud neile, nad soovisid Janno Rosbergi koondise esinumbriks, aga olin teda neli korda võitnud. Mul oli topeltkodakondsus, kuna olin Rootsis sündinud, üles kasvanud aga Porvoos. Seega läksin Rootsi ja Tammer turniiri finaalis alistasin Rosbergi teise raundi nokaudiga. Seejärel naasin Soome koondisse. Pole kunagi ennast rootslasena tundnud," kirjeldab Helenius ning lisab: "Ervin Kade tõi mind tagasi Soome poksima."

"Ervin oli väga hea treener. Ta tunneb tehnikat, teab palju lihaste kasvatamisest, kuidas ennast plahvatuslikuks treenida. Tal on suurepärased teadmised poksist ja füüsilisest treeningust," kiidab Helenius endist treenerit.

Kade otsustaski Heleniusest teha koondise esinumbri ning üheskoos sammuti 2006. aastal toimunud Euroopa meistrivõistlustele. "Treenisin väga kõvasti. Tundsin seal, et kas annan endast kõik või lõpetan poksimise sootuks."

Helenius võitis kõik matšid kuni finaalini nokaudiga. Kullamatšis tuli punktidega tunnistada venelase Islam Timurziev paremust- sama mehe, kes teda viis aastat tagasi juunioride EMil võitis.
Hõbemedali võitmise järel sammus Helenius Saksamaale poksi Bundesligasse, kus võitles Hertha BSC eest. Saksamaal pesitsev ning Euroopa üks suurimaid profipoksitiime Sauerland otsustaski Heleniusega lepingu teha ning pärast 2008. aasta olümpiakvalifikatsiooni (Helenius Pekingisse ei jõudnud) sammus vägilane profipoksi.

Profikarjäär

Miks peetakse profipoksi maailmas Heleniusest lugu? Kuigi soomlase hõlma all on vaid 18 võitu, neist 11 nokaudiga, on talle alistunud vastaste seas mitu nimekat poksijat. Ning miski ei maksma profipoksis rohkem, kui mehed, kellest üle oled olnud.

Helenius võitis oma esimese profimatši 2008. aastal esimeses raundis. Esimene tõeline katsumus tuli aasta hiljem Helsingis endise Briti meistri Scott Grammeri vastu. Helenius nokauteeris ta kuuendas raundis.
Esimene suurvõit tuli 2010. aastal Saksamaal endise maailmameistri Lamon Brewsteri vastu, mehe, kes oli kuus aastat varem Vladimir Klitško nokauteerinud ning 2007. aastal Vitali Klitškole kaotanud. Helenius alistas vastase kuuenda raundi nokaudiga ning saatis ameeriklase pensionile. Naokudiga alistusid soomlasele ka Aafrika meister Gbenga Oloukun, Prantsuse meister Gregory Tony. Teises raundis kukkus Rootsi äss Attila Levin, 9. raundis endine üliraskekaalu maailmameister Samuel Peter, seejärel endine maailmameister Sergei Ljakhov.

Helenius oli kahe aastaga kikivarvulike tõstnud terve profipoksi maailma. Soomlane näitas, et hoolimata vähesest kogemusest on ta vastane kõigile. Kõlas nimi "Nordic Nightmare" (Põhjamaa õudusunenägu - aut.). Kuskohast selline edu? "Olen tugev, mul on lai haare, kasutan palju oma vasakut kätt ning ma löön väga kõvasti," ütleb Helenius laia naeratusega. Ja kindlasti peitub edu taga ka legendaarse Saksamaa koondise ja Sauerlandi treener Ulli Wegner. "Ta on teistest treeneritest teisel tasemel. Ta teab täpselt, kuidas poksijat motiveerida."

Aasta tagasi Heleniuse kiire tõus pidurdus. Kodupubliku ees alistas ta hiljem Vitali Klitškole ja David Haye'le kaotanud Dereck Chisora. Pärast esimese raundi domineerimist ei suutnud Helenius Chisorale suuri raskusi tekitada. Paljude arvates olekski pidanud Helenius matši kaotama, siiski tuli kohtunike häältega 2:1 võit soomlasele.

Hiljem selgus, et Chisora oli esimeses raundis Heleniuse rangluu murdnud. Ja seda nii kõvasti, et vajas operatsiooni ning luu seoti tagasi kokku metallplaatidega. Tuli pidada aastane võitluspaus. "Minu jaoks oli see väga hea aasta. Sain palju mediteerida ning oma perega aega veeta. See on minu jaoks väga tähtis. Mul on kaks last, kolmas tulekul. Nad on mind mu poksikarjääri kõvasti toetanud."

Möödunud laupäeval alistas Helenius kodupubliku ees Sherman Williamsi. Paberil kerge vastane osutus paljudele üllatuslikult Heleniusele tema karjääri raskeimaks. Palju ei puudunud nokaudist ning Helenius tunnistas, et keegi pole varem teda nii kõvasti lööönud. Helenius siiski võitis kohtunike ühehäälse otsusega.

Mis saab edasi?

Sauerlandi promootori sõnul ootab Heleniust ees Euroopa profipoksi tiitlimatš (sama tiitli võitis ta Chisora vastu, kuid oli sunnitud vigastuse tõttu loovutama.) Kelle vastu, seda veel ei tea. "Järgmised aastat tulevad väga huvitavad," lausub Helenius. Kui kaugel on üliraskekaalu tiitlimatš? "Loodan, et ühe või kahe aasta kaugusel." Saab näha!