Poksi tiitlimatšides on maailmameistrid ja väljakutsujad. Teisena nimetatud rolli pretendeerivad tavaliselt mitu meest korraga. Kellele sellisel juhul aga liisk langeb? Oma rolli mängivad eelnevalt sõlmitud kordusmatšide lepingud ja ka erinevad poksiorganisatsioonid, kellel on vastaste osas omad eelistused. Lisaks on tippmeestel lepingud tasuliste telekanalitega, ka neil on nõudmised ja soovid.

Kõike seda sasipundart harutavad promootorid ja erinevad agendid. Mõnel kangemal mehel on läbirääkimiste juures veel lisaks ka finantsnõunik. Mida vanemaks poksijad saavad, siis seda enam hakkavad nad reeglina ka ise läbirääkimistel kaasa lööma. Kõikide nimetatud osapoolte vahendusel saavadki kokkulepped lõpuks sõlmitud. Miks on aga ikkagi nii palju asjapulki vahele vaja? Miks ei võiks poksijad lihtsalt ringis vastamisi minna, kuuma anda ja rahapataka pooleks teha? Põhjus on iseenesest lihtne. Jagatava raha hulk on lihtsalt niivõrd suur, et seda jagub paljudele.