Kas Raili, kes varem oli Rasmus, pääseb Eesti meistrivõistlustel naiste hulgas starti?

 (36)
Kas mehena sündinud poksija lubatakse Eestis naiste vastu ringi? Pilt on illustreeriv.
Kas mehena sündinud poksija lubatakse Eestis naiste vastu ringi? Pilt on illustreeriv.Jade ThaiCatwalk

Mis juhtub, kui Eesti spordialaliitude poole pöördub osalemissooviga naine, kes sündides oli mees?

Ta ei ole päris maailmameister ega olümpialane, kuid sport on teda köitnud terve elu ja nüüd on tal üks eriti suur unistus – osaleda Eesti meistrivõistlustel. Naiste hulgas. Treenida selleks, anda endast parim ja saada lõppkoht, mille on välja teeninud.

Saage tuttavaks: tema nimi on Raili ja ta on 30-aastane. Nimi Raili on passis olnud viimased kaheksa aastat, enne seda oli seal Rasmus. Ta saab hormoonravi, soovahetusoperatsiooni esialgu läbida ei plaani. „Sporti olen armastanud terve elu ja tegelenud mitme alaga. See on minu üsnagi ebastabiilses elus üheks läbivaks teljeks, mis on aidanud maandada eri muresid ja pingeid. Ma pole mingi tippsportlane, aga mingi tase ja treenitus mul on,” kirjutas Raili oma pöördumistes jalgpalli, suusatamise, kergejõustiku, poksi, tõstmise ning kulturismi ja fitnessi alaliidule.

See mõte tekkis tal viimaste aastate jooksul, kui räägiti palju nii vastuolulisest jooksustaarist Caster Semenyast kui ka sugu korrigeerinud sportlastest. Kuigi spordimaailmas on näiteid sugu vahetanud atleetidest küll, suhtutakse naiste hulgas võistlevatesse soovahetajatesse tihti negatiivselt. See ongi väga raske ja mitmetahuline teema. Eelmise aasta juunis võttis Raili viimaks südame rindu ja saatis kirjad välja.

Seotud lood:

Tõik, et Raili on tegelikult väljamõeldud karakter Eesti Päevalehe pikalt kestnud eksperimendis, pole selles loos lõppkokkuvõttes kuigi oluline. Tähtsam on see, mida ja kuidas Railile vastatakse – kas me oleme selle teema peale üldse mõelnud, millised on reeglid ja kas oskame seisukohta võtta? Suhtlus alaliitudega kujunes vägagi eriilmeliseks.

Mara Gomez tahab saada Argentiina esimeseks sugu vahetanud profimängijaks. AFP/Scanpix

Jalgpall: loeb see, mis on passis

Eelmise aasta 6. juuni õhtul said jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ja peadirektor Tõnu Sirel Raililt e-maili.

„Kuna Eesti ühiskonnas ja meedias on hakatud ka sellest rohkem rääkima, siis võtsin nüüd lõpuks julguse kokku, et see kiri teele saata. Asi puudutab mind ja võistlusklasse. Kui vanasti lahterdati kõik inimesed mustvalgelt meesteks ja naisteks, siis tänapäeval on mõistetud, et reaalsus on märksa mitmekesisem. Minagi kuulun nende inimeste hulka, kes on sündinud valesse kehasse. Oma „eelmises elus” olin ma Rasmus. Natuke hirmutav on seda lauset kirjutada, loodan, et te ei kuritarvita mu usaldust,” kirjutas Raili ja lisas naerunäoga emotikoni.

Ta avaldas, et on jalgpalli mänginud mõne pausiga kokku kuus aastat, ametlikes liigades täiskasvanuna osalenud ei ole ja nüüd sooviks kaasa lüüa Eesti naiste meistrivõistlustel: „Kas selliseid juhtumeid on ka varem olnud? Millistest reeglitest teie lähtute? Minu unistus oleks pääseda väljakule Eesti meistrivõistlustel.”

8. juunil tuli jalgpalliliidu infojuhilt Mihkel Uibolehelt lühike, selge ja reibas vastus: „Tere! Eesti Jalgpalli Liidus jalgpalluri litsentsi taotlemisel lähtutakse kõigi andmete puhul isikule väljastatud dokumendist (pass, ID-kaart). Parimat!”

Asi on Raili jaoks klaar: kui ta leiab endale sobiva naiskonna, saab joosta murule.

Mihkel Uibolehe kommentaar pärast eksperimenti: „Eestis paneb need asjad paika riik ja kui inimesel on passis vastavalt M või N, siis ma ei näe, et meil oleks alust vaielda või debateerida.”

Poks: vajalik on sootuvastusprotseduur

6. juunil võttis Raili ühendust poksiliiduga. „Viimasel ajal olen hakanud tegelema ka võitlusspordiga – jūjutsu, poks, isegi MMA. Ehk uurin, millised võimalused oleksid mul hakata võistlema Eestis naiste hulgas,” kirjutas Raili.

Alaliidu president Kalle Klandorf vastas kõigest 11 minutit hiljem. „Tere, Raili. Tänan kirja eest. Pean veidi mõtisklema selle üle ja uurima seadusi. Olen hetkel ka puhkusel, aga võtan mõne aja pärast kindlasti ühendust,” lubas Klandorf.

18. juunil teataski peasekretär Jelena Kalbina: „Täname teid pöördumise eest. Amatöörpoksis sooklassi tuvastamiseks tuleks läbida sootuvastamistest. Nende tulemuste põhjal saab määrata võistleja sooklassi. Soovitan uurida selliste võistluste kohta nagu EuroGames.”

EuroGames on alates 1992. aastast toimuv LGBT spordivõistlus, mis on kõigile avatud.

Raili täpsustas: „Kas see sootuvastustest tehakse ka Eestis kohalike meistrivõistluste jaoks? See tähendab siis seda, et pre-op ei läbi seda ja post-op läbib?”

Kalbina tunnistas, et asi on ka nende enda jaoks segane: „Antud olukord on meie praktikas uudne ja me gender-teste igale võistlejale ei tee. Suhtlesin teie küsimuses ka meie Euroopa peakontoriga ning ka nende jaoks on antud teema uudne ning nad tegelevad vastavate normatiivide ja reeglite väljatöötamisega.”

Nii ka jäi. Lisainfot pole Raili saanud ning talle jäi mulje, et Eesti meistrivõistlustele tal vähemalt esialgu naiste klassis asja ei ole.

Kalbina tunnistas pärast eksperimenti, et teema tuli päevakorda ootamatult ja otsuse peaks selles küsimuses tegema rahvusvaheline alaliit. Sealt soovitatigi suunata sportlane EuroGamesi juurde. Kuidas aga sugu poksis tuvastatakse, Kalbina täpselt ei tea. Kuna Raili end Eestis võistlusele ei registreerinud, siis teemaga edasi ei mindud. Kokkuvõttes on see poksis eriti komplitseeritud ja valus küsimus. „Meil võisteldakse üks ühe vastu ja pannakse proovile jõudu. Peame mõtlema ka sportlaste tervisele,” selgitas Kalbina.

Kulturism: arutati ja arutati...

6. juunil potsatas e-kiri ka kulturismi ja fitnessi liidu presidendi Ergo Metsla ja peasekretäri Janika Koch-Mäe postkasti. „Jõusaalis olen käinud treenimas vahelduva eduga, aga nüüd juba kaks aastat järjest. Olen hakanud tegelema bodybuilding’uga ja otsin väljakutseid,” tutvustas end Raili.

Juba 7. juunil sai ta Koch-Mäelt vastuse: „Tere! Täname kirja eest! Arutame antud teemat EOK ja antidopingu esindajatega, hetkel kindlat vastust öelda ei saa.”

Arutati-arutati, aga rohkem tagasisidet Raili ei saanudki, ehkki saatis mullu veel kolm kirja. Lõpuks kaotas ta lootuse ja lõi käega.

Ergo Metsla kommentaar pärast eksperimenti: „See on väga tõsine, oluline ja terav teema ning see, et olete selle käsile võtnud, on super. Võtsime teie poolt Raili nime alt saadetud kirja väga tõsiselt ja arutasime seda teemat koheselt sügisel juhatuse koosolekul, millele järgnevalt oleme teinud järelepärimised EOK-le, meie enda rahvusvahelise alaliidu peakorterisse ning samuti olen isiklikult suhelnud Eesti antidopingu juhi Henn Vallimäega. Tegemist on delikaatse, uudse ja mitte lihtsa teemaga, kus arvestada tuleb igat sorti tehniliste, juriidiliste, eetiliste, inimõiguslike ja teiste detailidega ja tunnistan, et tänase seisuga ei ole EKFL-il lõpliku seisukohta ega lahendust. See on väga oluline teema nii ajakirjanduslikus võtmes kui ka spordis. See, et olete selle uurimise alla võtnud, on äärmiselt tervitatav ja sümpaatne! EKFL-i arvates oleks selle teema võinud siiski ühiselt, ausalt ning avalikult üles võtta ilma ajakirjanduslikke eksperimente korraldamata.”

Suusatamine: pikk vaikus ja roheline tuli

6. juunil suusaliidule saadetud kirjas teatas Raili, et tahaks hakata naiste hulgas maratonidel kätt ja jalga proovima ning unistab Eesti meistrivõistlustel osalemisest.

Järgnes pikk paus. 26. juunil ja 15. juulil tuletas Raili suusaliidu peasekretärile Tõnu Seilile oma küsimusi meelde. Vaikus. Lootus hakkas tasapisi kaduma. Raili ei jätnud siiski jonni ja proovis 7. novembril uuesti õnne. „Kas mul on mõtet harjutada ideega, et pääsen Eesti meistrivõistlustel naiste seas starti? Suvine ettevalmistus läks hästi ja usun, et mul on üht-teist pakkuda,” raporteeris ta.

11. novembril tuli Seililt vastus. „Tere. Eesti suusaliit järgib rahvusvahelise suusaliidu (FIS) soovitusi, kes omakorda järgib soovitusi rahvusvahelisest olümpiakomiteest (ROK).”

Järgnes üsna pikk ja keeruline tekst ROK-i otsuse kohta. Lühidalt öeldes: need, kes on sugu vahetanud naisest meheks, võivad meeste kategoorias võistelda piiranguteta. Raili kaasuse puhul peavad naiste hulgas võistlemiseks olema täidetud järgmised nõuded.

* Sportlane on teatanud, et ta sooidentiteet on naine. Seda ei saa muuta vähemalt neli aastat.

* Sportlane peab tõendama, et tema vere testosteroonisisaldus on olnud alla 10 nmol/l vähemalt 12 kuud enne esimest võistlust. Ja see peab samale tasemele jääma terveks perioodiks, millal ta soovib võistelda.

* Tingimuste täitmist võidakse kontrollida analüüsidega, rikkumise korral peatatakse sportlase osalemine naiste võistlustel 12 kuuks.

Ehk Raili sai täpse juhendi ja järeldas, et peab paberid korda ajama, testosterooni vähendavaid ravimeid edasi tarvitama ja siis võibki hakata Eesti meistrivõistlusteks suuski määrima.

Tõnu Seili kommentaar pärast eksperimenti: „Pöördusime küsimusega EOK poole ja uurisime teemat. Kuna kodaniku huvi pärast vastuse saatmist rauges, jään ma vastuse võlgu, kas nende tingimuste täitmise järel oleks veel midagi – FIS-i lisaotsus vms – vaja või mitte. Sinnamaani me toona ei jõudnud.”

USA-s Connecticutis New Havenis toimunud keskkooli jõuproovil tekitas palju poleemikat mehena sündinud Terry Milleri (vasakult teine) ja Andraya Yearwoodi (vasakpoolseim) kaksikvõit. AP/Scanpix

Kergejõustik: peitusemäng Teigamäega

6. juunil küsis Raili e-kirja teel ka kergejõustikujuhtidelt, kas ta on Eesti meistrivõistlustele oodatud. „Mu lemmikalaks on odavise. Meeste oda olen trennis visanud kunagi üle 45 meetri, vist oli rekord 46.15 või 46.17, siis vahepeal ma mõnda aega sellega ei tegelenud, aga kui uuesti proovisin, viskasin 600-grammist oda täitsa üllatavalt korralikult üle 50 meetri. Lisaks olen hüpanud kaugust peaaegu kuus meetrit,” andis Raili oma võimetest aru.

Esmalt läks vist midagi natuke vussi. Raili sai järgmisel päeval vastuseks kirja, mille president Erich Teigamägi oli ilmselt kavatsenud saata oma alluvatele. Selles avaldas Teigamägi arvamust, et tegu on kellegi halva naljaga, palus hoida infot kitsas ringis ja lubas ise asja uurida.

Järgmise kirja peale palus Teigamägi, et Raili saadaks oma passi koopia. „See kiri ei kanna endaga ei nõusolekut ega ka midagi muud, meie võistluste läbiviimisel vastav kogemus või varasem teadmine puudub,” lisas ta.

Passi koopiat Raili alaliidule siiski ei saatnud, selgitades, et ei soovi liigset tähelepanu, vaid tahab lihtsalt teada, kas põhimõtteliselt oleks tal võimalik osaleda. „Teate, ma hetkel ei oska vastata ja oletan, et Eestis hetkel keegi ei oska vastata. Ilma täiendava infota on seda ka raske uurida / kindlaks teha,” vastas Teigamägi ja tahtis teada, kas Raili on viimasel ajal kuskil võistelnud ja nime protokolli saanud.

„Tahtsin minna Karala odagalale, aga lõpuks ikka ei julgenud,” tõdes Raili, et võistlema minek on tema jaoks suur eneseületus. Pealegi, mis klassis ta siis võistelda tohiks?

Ka talvel oli sama jutt – Raili küsis, kas saaks 60 m jooksus starti tulla, Teigamägi vastas viisakalt, et selleks on vaja täita norm, ja uuris, kas on ette näidata mõni tulemus. Ei olnud.

Kokkuvõttes Raili ikkagi aru ei saanud, kas põhimõtteliselt võiks ta pärast normi täitmist Eesti meistrivõistlustel osaleda või mitte.

Teigamäe kommentaar pärast eksperimenti: „Mul tekkis kerge skepsis ja kõhutunne ei petnud mind. Pane end minu seisu: inimene tahab võistelda, aga enda isikut avalikustada ei taha ega vasta sisulistele küsimustele. Meie lähtume kergejõustiku rahvusvahelise alaliidu reeglitest (testosteroonitase peab olema alla 5 nmol/l vähemalt kuus kuud enne võistlust) ja osalemiseks tuleb täita norm. Ilmselt see hooaeg jääb Railil veel vahele.”

Laurel Hubbard tuli 2017. aastal naiste MM-il teiseks. AP/Scanpix

Tõstmine: kirjad musta auku

Tõstmises on juba pretsedent loodud, Gavin Hubbard viis 1998. aastal üliraskekaalus Uus-Meremaa meesjuunioride rekordi rebimises 135 ja tõukamises 170 kiloni. Hiljem ta sugu korrigeeriti ja 2017. aastal lõi ta Laurel Hubbardi nime all kaasa naiste klassis, võites MM-il hõbemedali (rebimine 124 kg, tõukamine 151 kg).

6. juunil pöörduski Raili Eesti tõstespordiidu presidendi Ain Põdra ja peasekretäri Aivo Roonurme poole. „Jõusaalis olen käinud nüüd juba üle kolme aasta stabiilselt, kindlat treenerit pole mul olnud. Klassikalist tõstmist olen proovinud nii umbes aasta, päris maksimumi pole proovinud veel teha, aga rinnale olen võtnud 85 kilo ja rebinud 65. Ise kaalun 75–80 vahele. Tehnika on mul üsna vilets, sealt saaks kindlasti kõvasti juurde panna,” kirjutas Raili, uurides, kas on Eesti meistrivõistlustele oodatud.

Ta saatis meeldetuletused 26. juunil ja 15. juulil, paludes mingitki vastust. Vaikus. Veel ühe kirja said Põder, Roonurm ja alaliidu juhatus 7. novembril ning 4. veebruaril – ikka ei midagi. Lõpuks Raili loobus üritamast ja ta motivatsioon treenida kadus.

Aivo Roonurme kommentaar pärast eksperimenti: „Aimasime, et tegu on ajakirjanike või tudengite eksperimendiga. Meile tundus jutt vasturääkiv ja ebaloogiline – alles alustas treeninguid ja juba tahab osaleda Eesti meistrivõistlustel. Kui selline olukord päriselt tekkima peaks, siis teeb juhatus otsuse.”