AINULT DELFIS: Katkend Tysoni raamatust: olin unustanud, kuhu koti miljoni dollariga jätsin
Loomulikult pidi mul häärber olema ka idarannikul ja nii ostsingi kõige suurema Connecticutis leiduva maja. Seal oli pinda üle nelja tuhande kuuesaja ruutmeetri ja majasse kuulus kolmteist kööki ja üheksateist magamistuba. Mu eesmärk oli täita iga magamistuba erinevate tüdrukutega. Kolmkümmend aakrit, nii sise- kui välisbassein, majakas, tenniseväljak ja ööklubi, mille nimeks sai Club TKO.
Tundsin end selles majas nagu Scarface. Mu magamistuba oli neljasaja kuuekümne ruutmeetri suurune. Mul oli nii suur garderoobiruum, täis luksuslikke riideid ja kingi ja lõhnu, et tekkis tunne, nagu oleksingi päriselt Versace poes. Kui Monica seal elas, oli tal samasugune üheksakümne ruutmeetri suurune garderoob. Magamistoas oli suurepärane rõdu, kust avanes vaade maja esimesele korrusele. Magamistuppa sai kas marmortrepist või klaasliftist. See oli võrratu maja, aga selle kuue aasta jooksul, mis see mulle kuulus, viibisin seal nii vähe kordi, et need oleks saanud kahe käe sõrmedel üles lugeda.
Mulle kuulus endiselt Ohio häärber ja ostsin veel neljanda maja Monicale – kena koha Marylandis kongressi golfiklubi ja -raja ääres, kus mängis tihti ka Tiger Woods. Aga ma ei kulutanud raha ainult majadele. Andsin taas järele autoihalusele. Vangis olles kuulus mulle kuus autot, aga nüüd hakkasin kollektsiooni täiendama, lisades sinna Vipereid, Spydereid, Ferrarisid ja Lamborghinisid. Rallisime nendega mu Vegase-maja juures tänaval. Hankisin kõigile semudele kenad autod. Jalutasime kord koos Rory ja John Horne’iga Vegases Rolls-Royce’i esinduspoe juurest mööda ja vaatasime aknast sisse. Müügimehed ei pidanud meiesuguseid tennistes ja teksades mustanahalisi kutte millekski ja isegi poodi minnes ei tundnud nad mind ära. Mind saadeti teenindama keegi kogenematu kannupoiss.
„Kui palju teil laos selliseid Rollse on?“ küsisin selt kutilt. „Kas tahate proovida sellega sõita?“ küsis noor müügimees.
„Ei, võtan kõik, mis teil laos on,“ vastasin.
Kui sealt ära tulin, edutati see laps üldjuhiks.
Pärast iga matši läksime Boogiega LAsse ja veetsime kogu päeva Rodeo Drive’il šopates. Siis sõime õhtust, võtsime peale mõned tüdrukud ja läksime klubisse. Käisin aeg-ajalt Caesarsis Versace poes, ostes iga kord 100 000 dollari eest. Sealt äratulek meenutas filmi „Prints Zamundast“, kus kõik need inimesed muudkui kottide viisi asju kandsid. Irooniline on aga see, et enamik neist asjadest jäi kappi seisma. Tavaliselt kandsin ainult tosse, teksaseid ja särke. Vangis olles kutsus Johnny Versace mind kõigile oma pidudele. Ta teadis, et ta ei saa mind, aga niimoodi näitas ta, et hoolib minust. Ta oli võrratu kutt.
Mul oli nii palju raha, et ma ei suutnud isegi selle üle arvestust pidada. Kord oli Rory assistent Latondia New Jerseys Rory majas. Tal polnud aega oma asju pakkida, aga ta leidis külalistetoast Louis Vuittoni koti. Ilmselt ta arvas, et see on minu või Rory oma, ja et leiab sealt puhta T-särgi, aga kotti lahti tehes tabas teda üllatus – seal oli miljon dollarit sularahas. Ta kutsus kohe Rory sinna ja näitas, mis ta leidnud oli.
„Mike unustas, kuhu ta selle koti jättis,“ ütles Rory. „Helistan talle kohe ja palun tal laenata mulle kakssada tuhat dollarit.“
See kott oli seal juba nädal aega olnud. Olin seekord linnas pidutsenud ja lihtsalt unustanud, kuhu koti jätsin. Iga kord kui Latondia mu riided Vegasesse pesusse viis, sai ta sealt kaasa kreppkottidesse pakitud kaelakette või 20 000 dollarit sularaha, mille olin taskutesse unustanud. Mis puudutas raha, siis ei suhtunud ma sellesse nii detailselt.
