AINULT DELFIS: Katkend Tysoni raamatust: noortevanglast sai minu jaoks nagu ajaveetmise koht
Spofford oli alaealiste kinnipidamisasutus, mis asus Bronxis Hunts Pointis. Olin kuulnud sellest kohast õudusjutte – kaasvangid ja töötajad, kes teisi läbi peksid –, nii et mul polnud küll erilist tahtmist sinna minna. Mulle anti mingid riided, omaette kong ja ma läksin magama. Hommikul tundsin surmahirmu. Mul polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab, aga kui sööklasse hommikust sööma läksin, meenutas see klassikokkutulekut. Tundsin kohe ära Curtise, selle kuti, keda üks majaomanik oli klobinud, kui seal varastamas käisime. Ja siis nägin veel teisigi vanu kambajõmme. „Lahe,“ ütlesin iseendale. „Kõik poisid on siin.“
Pärast seda esimest korda sattusin veel mitu korda Spoffordi, nagu poleks selles midagi kummalist olnud. Spoffordist sai minu jaoks nagu ajaveetmise koht. Üks kord seal olles vaatasime koos filmi The Greatest Muhammad Alist. Kui film läbi sai ja plaksutama hakkasime, olime šokis, kui Ali isiklikult lavale astus. Ta oli lihtsalt võrratu. Ta ei pidanud isegi midagi ütlema – niipea kui ta minema kõndis, mõtlesin: ma tahan olla selline kutt . Ta rääkis meiega ja see oli innustav. Mul polnud aimugi, mida oma eluga teen, aga ma teadsin, et tahan olla selline. Naljakas, inimesed ei kasuta isegi enam selliseid termineid. Suurepärast matši nähes võivad nad ju öelda: „Tahan saada poksijaks.“ Aga keegi ei ütle: „Tahan olla nagu tema.“ Alisid pole palju. Otsustasin kohe, et tahan olla samasugune. Ma ei teadnud, kuidas seda teha, aga ma tahtsin, et inimesed vaataksid mind samamoodi nagu Alit.
Ärge saage valesti aru. Spoffordist välja saades olin ikkagi nagu rentslirott. Olukord kodus üha halvenes. Pärast kõiki neid vahistamisi, erikoole ja ravimeid polnud emal minusse enam mingit usku ega lootust. Aga tal polnud seda lootust kunagi olnudki. Tean nii palju, et üks neist arstidest, neist kuradi rassistlikest persevestidest, kes kuulutas mind taandarenenuks, varastas sel hetkel kogu ema lootuse – täpselt sel hetkel. Ja nad võtsid mult kogu armastuse ja kindlustunde, mida oleksin pidanud kogema.
Ema ei olnud minu üle kunagi õnnelik ega uhke. Mul polnud võimalust temaga rääkida või teda tundma õppida. Professionaalsel tasemel polnudki sel mulle mingit mõju, aga see oli emotsionaalselt ja psühholoogiliselt muserdav. Sõpradega koos olles nägin, kuidas emad neid suudlesid. Minuga ei juhtunud seda kunagi. Võiks ju arvata, et kuna ta lasi mul kuni viieteistkümneseks saamiseni enda juures magada, meeldisin ma talle. Ei, ta oli pidevalt purjus.
Kuna olin ametivõimudel pinnuks silmas, otsustati mind saata ühiskodusse. Väärkoheldud, kehva iseloomuga ja muidu keerulise taustaga lapsed koguti kokku ja viidi mingisugusesse kohta, mille valitsus oli kinni maksnud. Kogu see värk oli kohutav. Ma ei pidanud seal kunagi kauem vastu kui kaks päeva. Jooksin lihtsalt minema. Kord olin ühes sellises ühismajas Bentwoodis, Long Islandil. Helistasin koju ja kurtsin emale, et siin pole kanepit ja viimaks saigi ta Rodney nõusse, et see mulle veidi rohelist hangiks ja siia toimetaks. Ema oli lihtne ära rääkida.
Viimaks saadeti mind Mount Loretosse Staten Islandile, aga mind ei muutnud miski. Varastasin nüüd kuttidelt Staten Islandi praamil. Ei või kunagi teada, kellelt sa parasjagu varastad. Vahel juhtub vale isik, kuradi sitakott, kes tahab oma raha tagasi.
„Kes see raisk mu raha ära tõmbas?“ hakkas ta tavaliselt lõugama. Siis asus see tüüp suvaliselt kõiki enda ümber peksma. Mu sõber hakkas talle vastu ja sai ka pihta, aga pääsesime praamilt minema ja naersime, sest raha oli endiselt meie käes. Isegi mu sõber naeris, kuigi läbi pisarate, sest tal oli peksmisest endiselt valus. Kui see sell teadnuks, et raha on meie käes, oleks ta meid üle parda visanud. Mõeldes, millist elu ma siis elasin, tunnen hirmu. Jumal küll, ta oleks meid kindlasti tapnud, ta oli lihtsalt nii jõhker.
Mind vabastati Staten Islandi kinnipidamisasutusest 1978. aasta algul ja läksin tagasi Brownsville’i. Kuulsin, et hulk mu sõpru oli surma saanud naeruväärsete asjade, näiteks ehete või paarisaja dollari pärast. See tekitas natuke muret, aga ei takistanud mind edasi varastamast. Imetlesin neid vanemaid kutte, kes omale teed rajasid, aga nad kogesid ka allakäiku. Nägin ka seda, kuidas nad halastamatult peksa said. Järele ei jätnud nad sellegipoolest, see oli neil veres.
See ümbruskond kujunes üha kurjakuulutavamaks ja mind hakati üha enam vihkama. Olin siis kõigest üksteist. Vahel jalutasin ringi ja kui mõni poeomanik mind nägema juhtus, viskas ta minu pihta kivi või midagi muud käepärast.
„Kuradi persevestist varas!“ kisendas ta.
Kuna mul olid ilusad riided, teadsid nad, et mina olen see neeger, kes neilt varastab. Kord jalutasin ühest sellisest hoonest mööda ja hakkasin oma sõbraga juttu ajama, kui Nicky-nimeline sell välja tuli, käes püss. Tema sõber kandis omakorda revolvrit. Sõber tõstis relva ja Nicky surus püssi mu munadele.
„Pane tähele, väike neeger, kui ma kuulen, et sa veel seal kuradi katusel käid, on sinuga lõpp. Kui ma sind veel siin ümbruskonnas näen, lasen sul munad küljest.“
Ma isegi ei teadnud, kes see kuradi tüüp on, aga ilmselgelt teadis tema mind. Suudate te ette kujutada, et olin nii harjunud sellega, et inimesed sedasi minu poole pöördusid?
