"Viimastel aastatel olen treeninud Itaalias Milanos, kus praegu asungi. Elame praegu ajaloolisel ajal ning pean oluliseks jagada teiega oma kogemust. Siin Itaalias, eriti Milanos, on koroonaviiurse epitsenter. Kõigepealt tahan öelda, et kuulun nende inimeste hulka, kes algused olid probleemi suhtes väga skeptilised. Rääkisin, et see on jama ja tegemist on tavalise gripiga ning ei uskunud, et sellest tuleb midagi tõsisemat. Me jätkasime treeningutega, reisisime ja osalesime võistlustel ning kõik tundus märkamatu, nagu seda poleks.

Tunnetasin ohtu, kui olime võistlemas Budapestis ning kuulsime, mis toimub Lombardias (Itaalia regioon, kus asub Milano). Olime kõik šokis - kuidas pannaksegi kinni? Kuidas saame koju? Mida teha? Mitme päeva pärast õnnestus meil Milanose naasta. Praeguseks olen juba kaks nädalat kodus istunud, välja arvatud siis, kui käin koeraga jalutamas. Jah - tänavatel pole rahvast, jah - linn on välja surnud, jah - linn on tühi, jah - istumine karantiinis, jah - me ei käi kuskil, jah - see on nii. See on nii tõsine ning see on kohutavalt igav. Samas on see meie igaühe vastutus. Saan aru, et seda on vaja teha. Sellepärast peame olema kõigeks valmis, sest see olukord on hetkel aktuaalne. Eestisse on see vaikselt jõudmas, kuid olukord võib süveneda.

Seepärast tuleb aru saada, et kõike võib juhtuda ning kodus püsimises pole midagi hullu. Seda tuleb võtta kui fakti ning peame võtma endale vastutuse. Ma ka alguses mõtlesin, et see viirus ei saa mind kuidagi puudutada, et surmajuhtumid on ainult vanemaealiste seas ja nõrgema tervisega inimeste seas. Ma ei mõistnud, et võin ise olla viirusekandja ning seda ise kellelegi edasi anda. Kui mina ise põeksin seda kergelt, ei tähenda see, et keegi teine põeb seda sama kergelt läbi. Sellele tuleb mõelda."

Vaata täispikka videot siit!