Skandaali sattunud vehklemistreener esitas vastulause: maailm on muutunud pealekaebajate keskseks
Täna saatis Nelis-Naukas ajakirjanikele vastulause, mille Delfi avaldab täispikkuses:
Vastulause ajakirjanike kirjadele
Artiklitest selgub , et tunnustatud vehklemistreenerina solvasin ja ründasin noorsportlast. Artiklites tuuakse välja, et Eesti vehklemisliidu arvates käitusin ebapedagoogiliselt ja treenerile mittesobivalt. Eksisin muuhulgas treenerite eetikakoodeksi, lastekaitseseaduse ja õpetajate eetikakoodeksi sätete suhtes.
Sellega seoses tekkis mul küsimus, et milliste määruste või sätetega on antud Eesti vehklemisliidule volitused otsustada ja anda selliseid hinnanguid, mis puudutavad eelpool nimetatuid sätteid – kas Eesti Vehklemisliidu juhatuses on tööl näiteks Lastekaitse Liidu spetsialist? Minu teada mitte. Kõige kummastavam on, et mind ei kutsutud kohapeale selgitusi andma. Kui Vehklemisliit oleks vaevunud meid mõlemaid osapooli kokku kutsuma ühise laua taha …oleks asi lahenenud, kuna osapooled on tänaseks ise ära leppinud.
Kirjas kirjeldatud treeneri rünnakut, karjumist noorsportlase peale ja nutmist ei olnud, see on suur liialdus, et võimendada kirja mõju.
Äärmiselt kummaline ongi Vehklemisliidu tegevus, kes soovides tegeleda noorsportlase kaitsmisega, märkis ära tema õige nime, ees ja perekonnanime ning samuti ka avalduse teinud lapsevanema ees ja perekonnanime. Kas Vehklemisliit ei arva, et see tegevus võis nii lapsele kui lapsevanemale traumeerivalt mõjuda? Leian, et Vehklemisliit on oma hinnangutes ja ka karistuses käitunud oma pädevuse piire ületavalt.
Minu isa ütles mulle puberteedieas, kui ma võistlustel nutma hakkasin, et mis sa nüüd pirised - siin vati sees tugevaks ei kasva. Oma lastel pole ma mitte kunagi lubanud koolis käies kaevata ühegi õpetaja peale, nemad teevad oma tööd. Ma olen saanud sellise kasvatuse. Paraku on maailm muutunud pealekaebajate keskseks ja see on hakanud normiks saama. Mina seda ei mõista. Asjad tuleks sirgeks rääkida omavahel otse.
Vehklemine on kahevõitlus ala ja nii nagu igal spordialal on mängus emotsioonid. Emotsioonid kaotuse korral ja emotsioonid võidu korral. Toon võrdluse pallimängudest. Võites vastast jalgpallis 7:0, siis no viimast kaht väravat enam ei tähistata sama tugeva emotsiooniga kui esimest, teist väravat. Võites vastast korvpallis 100:50, ei toimu ringis tantsimist ega suurt võidukisa. Võites vehklemises vastast 15:4 üldjuhul ei ole kohane suur karjatus võidu puhul, sest vastane on võidetud väga kindlalt. Tulemusel 15:14 oleks see vägagi kohane. Sellepärast ma juhtisin sportlase tähelepanu sellele vehklemisraja teisest otsast hüüdes. Seda oleks pidanud hoopis ütlema tema enda treener, aga kahjuks ta seda ei teinud. See ei ole vastast austav tegevus.
Mulle on looduse poolt antud vali hääl, mis Tallina Ülikoolis praktikal olles toodi plussiks. Hea kandev hääl üle staadioni. Ma võin isegi sosistada, aga ikka hääl kõmiseb. Ja kui ma pisut kõvema häälega räägin, tundub see kellegile juba karjumisena. See, et sportlane solvub minu küsimuse peale, miks sa alagrupis kaks matši kaotasid ja nüüd sa lähed kokku minu õpilasega, kes sai alagrupis kõik võidud ja rikud ta tee ära, oli mulle ootamatu. Ja sellele järgnevad kaebakirjad veel ootamatumad. Mina kui treener, poleks oma õpilase emal lasknud sellise asja peale kaebekirja kirjutada.
Mõistan, et ajad on muutunud ning samuti ka noored, keda me treenime ja õpetame, kuid tasub külastada ükskõik millise pallimängu noortevõistlusi või siis palun tulge vaatama vehklemisvõistlusi ja vaadake, kui palju erineb minu noorsportlaste juhendamine teiste treenerite omast. Usun, et üllatute, kui palju on minust häälekamalt noorsportlaste peale häält tõstvaid treenereid või kui paljud neist avalikult alavääristavad näiteks kohtunikke.
Võiks arvata, et vehklemises on selgelt määratud reeglid ja et torke fikseerimiselektroonika teeb võitja selgitamise lihtsaks. Tegelikult on kohtunikul siin suur roll, sest on palju selliseid olukordi, kus kohtuniku otsus võib saada matši käigule määravaks. Teatud olukorras on kohtunikul õigus anda kollane kaart. Teise kollase kaardi korral juba punane ja tasavägise matši korral ka niimoodi võidupunkt. Treeneril on õigus paluda kohtunikult selgitust, kuni peakohtuniku sekkumiseni välja, kes siis lõpuks otsustab. Ja kui seda juhtub sinu õpilasega 3 korda järjest, muutudki emotsionaalseks ja nõuad õiglust, siis no laske kallid kohtunikud lastel vehelda, ärge otsustage matši käike.
Ja iga inimene, ka treener on erineva emotsiooniga, on vaikseid, kes suurt ei räägi ja on neid, kes juhendavad oma hoolealuseid emotsionaalselt. Mina olen emotsionaalne, elan kaasa ja innustan neid valjuhäälselt võitlema. Selliseid treenereid on maailmas palju.See on see osa, millest võistlustel viibivad lapsevanemad ei saa kahjuks aru ja üritavad sekkuda ja näevad konkureeriva klubi treeneris "Paha Inimest, kes karjub”. Ja selle klubi treenerid veel ässitavad neid lapsevanemaid kirjutama kaebekirju.
Pärast saalis toimunut vabandasin noorsportlase ja tema ema ees, kuna ei tahtnud tõesti kedagi solvata.Tegelikult mulle riiud ei meeldi. Ja selle sportlase ema helistas mulle pärast kõike ja palus vabandust ja et ma kallistaks tema tütart, kui järgmine kord teda näen. Ta ütles, et ei tahtnud, et asjad nii läheks. Paraku on kahju tehtud, väike Haapsalu kihab, on parastajaid ja on mõned, kes ka toetavad. Kahjuks on ka selle sportlase ema sellisest tähelepanust häiritud. Aga see “hea” inimene, kes ajakirjandusele vihje andis, teda see ei huvita. Ja ühelegi vehklemisega tõsiselt tegelevale klubile/inimesele selline avalik ärategemine/poriloopimine ei meeldi.
Ja kindlasti ei ole juhus, et samaaegselt saadeti Tartu klubi poolt kaebekiri, kusjuures Tartu klubi kuulub hetkel EVL juhatuse koalitsiooni.
Et nüüd on hea võimalus Helenist lahti saada, kes on üks nendest, kes üritab vastavalt kohtuotsusele, EVL presidendile umbusaldust avaldada.
Meie alaliit tegi suure vea, kui ei vaevunud osapooli kokku kutsuma ja leidma lahendust kohapeal, alaliidu sees ja tegi sellest karistusmissiooni. Samas on alaliit, eesotsas EVL presidendiga, palju teisi eetikarikkumisi teiste treenerite puhul maha vaikinud. See ei ole kindlasti kasulik Eesti vehklemisele. Nüüdseks, kui mõlemad osapooled on ära leppinud, elab see ebaseadusliku EVL juhatuse otsus meedias oma elu. Juba alates 2016 varakevadest on alaliidus asjad korrast ära. Tülid, sissisõda mitte ainult minuga ja minu vastu, vaid konfliktipooli on teisigi. Paraku pole EVL president kordagi üritanud asjaosalisi kutsuda ühe laua taha asju sirgeks rääkima ja ära leppima. Selleks puudub kas oskus või tahe ning kaos alaliidus jätkub.
Lugupidamisega
Helen Nelis-Naukas
