Katrina Lehis – võitja Haapsalust

 (1)
Katrina Lehis
Katrina LehisFoto: Hendrik Osula

Kohtume Katrinaga ühel hommikul tema kodulinnas Haapsalus populaarses Müüriääre kohvikus. Katrinaga on kaasas elukaaslane Harri ja pisipoeg Henri (1,4 aastat), kes nõuab alul valjuhäälselt ema sülle, kuid hiljem sööb rahulikult isa süles kooki.

Sel hooajal on Katrina olnud vaieldamatult Eesti parim naisvehkleja, tulles juunis Euroopa meistriks ja juulis Hiinas toimunud MM-il seitsmendaks. Maailma edetabelis on Katrina praegu kaheksandal kohal.

Katrina, kuidas sinust vehkleja sai?
Läksin vehklemistrenni vanema õe Reili eeskujul. Ega meil Haapsalus rohkem midagi valida polnudki ja vehklemine oli minu jaoks kõige rohkem pildis. Enne vehklemistrenne kutsuti mind ka kergejõustikusse, kus käisin üks-kaks korda. See ei olnud kohe üldse minu ala, kuigi ema tegeles näiteks kuulitõuke ja isa kõrgushüppega.

Millest oled vehklemise nimel pidanud loobuma?
Ikka sellest, mida teismelised teevad. Käivad sõpradega väljas, koolireisidel. Koolireise on mul olnud väga vähe, vist kahel korral õnnestuski käia. Kunagi oli tunne, et tahaks teha seda, mida teised teevad, tahaks teistega olla. Võistlema minnes jäi see vaid lühikeseks kahetsushetkeks ja kõik loksus jälle paika.

Kui raske oli peale lapse sündi tagasi tulla ja kuidas ühendad tippsportlase ja ema rolli?
Eks ikka oli raske, sest laps tahab palju tähelepanu. Vaja on palju planeerimist ja kedagi, kes hoiaks ja vaataks. Harri ema käis minuga igal võistlusel ja igas laagris kaasas. Juuli lõpus, kui Henri oli kolmekuune, hakkasin vehklema. Tunne tuli tagasi aga alles märtsis Budapestis, just võistlustunne. See polnud kerge. Alles tänavu augustis lõpetasin rinnaga toitmise. Alguses oli muidugi veel raskem, söögivahed olid lühemad. Viimased pool aastat on olnud natuke lihtsam. Minu ema käib kaasas nii palju kui võimalik, samuti Harri. Eestis on mees peaaegu alati igal pool kaasas. Pärast EM-i võitu Serbias ei jäänud ma pidutsema, vaid läksin koos pojaga hoopis magama. Ükski trenn tegemata aga ei jää ning tänu Euroopa meistritiitlile on lisaks emapalgale garanteeritud kaheks aastaks A-kategooria toetus, mida maksab EOK vehklemisliidu kaudu.

Seotud lood:

Kuidas tuled pingetega toime, kas treenid vaimu kuidagi eraldi?
Eraldi ei ole vaimset trenni varem teinud, kuid tänu projektile Noored Olümpiale on mulle tagatud kaheks aastaks (kuni Tokyo olümpiani) vaimse treeneri Snežana Stoljarova abi. Lisaks võitleb treener minu eest. Minu asi on vehelda. Kuna ma mingeid otsuseid ei langeta, katsun probleemidest eemale hoida.

Kuidas sul võistlustel närvid nii hästi vastu peavad?
EM-il olin külma närviga, ma lihtsalt teadsin, et pean vehklema. Millegipärast on minuga nii, et kui lähen juhtima, siis hakkan lollusi tegema ja mängin edu maha. 1 : 7 ja 7 : 13 kaotusest pole ma varem küll välja tulnud. Juhtisin EM-i finaalis Kristina vastu 14 : 12, siis tegin kaks lollust ja kuldmedali kaotus oli ühe torke kaugusel, aga suutsin end kokku võtta. Ka juunioride MM-il 2014. aastal tulin kaotusseisudest välja.

Hiina MM-il oli itaallanna väga heas vormis, nägin teda enne meie matši. Aukartust ei olnud, aga ta oli füüsiliselt minust kõvasti üle.

Kaua veel vehkled?
Olen alles noor. Vähemalt kümme aastat loodan veel vehelda ja ka siis olen alles 34.

Pikemat intervjuud Katrina Lehisega loe edasi ajakirjast Sport!