Kirjatsurade kõrval loevad aga ka rahva ja alaliitude hääled.

Epeevehklemises Euroopa meistrivõistlustel kulla võitnud 24-aastane Lehis tunnustas Delfile ja Eesti Päevalehele antud intervjuus Alusalu auhinna eest ja tõdes, et ta ise ennast selle kategooria suurfavoriidiks ei pidanud. Küll aga on tal pisut kurb meel oma treeneri Helen Nelis-Naukase pärast, kes pidi samuti tunnistama võrkpallikoondise treeneri Gheorghe Cretu paremust.

Ütleme ausalt välja, sind peeti selle Kristjani favoriidiks. Arvasid sa ise ka seda?

Ei. Ma ütlen kohe, et mulle ei meeldi enneaegselt riputada medaleid kaela. See küll pole medal, aga mõte jääb samaks. Ma ei mõelnud sellele nii, et kui ajakirjanikud panid mu esimeseks, siis nüüd kindlasti saan. Üritasin võimalikult tagasihoidlikuks jääda.

See pole küll päris võistlus, vaid hääletus, aga tunned sa pettumust?

Ma ei ole pettunud. Mul oli väga edukas ja hea aasta. Loomulikult oleks tore selline tunnustus saada, aga ma ei saa öelda, et olen sellepärast pettunud või kurb. Kindlasti mitte!

Mõtled nii, et sinu võimalus veel tuleb?

Kindlasti, ma olen ju noor veel.

Aga treeneri pärast natuke kurb meel ikka on? Helen Nelis-Naukas oli ju ka oma kategoorias favoriit.

Kindlasti. Eks kõik, kes on nominendid või ei ole, näevad väga palju vaeva - kõik treenerid ja sportlased. Täpselt nagu Kristina (parima meessportlase Kristjani üle andnud Kristina Šmigun-Vähi - toim) ütles - see on see higi ja pisarad ja veri, mis valatakse... Ikka on kurb. Kõik ju tahavad tunnustust saada, aga ega elu seisma ei jää.

Palju sa ise Saskia tegemisi said jälgida? On ta seda Kristjanit väärt?

Kindlasti! Ise jälgisin ta olümpiasõitu ja jälgin teda ka sotsiaalmeedias.