Aljand oli Eesti ujumise A ja O. Ujumisliidus täitis ta aastate jooksul nii peatreeneri, treenerite kogu juhatuse esimehe kui ka olümpiaprojekti juhi kohta. Samuti on ta kuulunud ujumisliidu juhatusse ja ka kutsekomisjoni. Reede hommikul tabas tegusat meest aga ootamatu terviserike. Surma täpne põhjus polevat veel selge, kuid tegemist ei olnud pikaajalise haigusega. Nagu märkis mitu siinset ujumiselu hästi tundvat inimeset, siis Aljandist jääb maha tühimik, mida on raske, kui mitte võimatu täita.

„Riho roll on olnud väga suur ja on suur ka edaspidi. Ta oli mees, kellel sõnal oli kaalu. Lisaks oli ta ka tegudemees,” kiitis treenerina ujumisellu samuti suure panuse andnud Tõnu Meijel. „Tema lahkumine oli täiesti ootamatu. Eesti ujumisel võtab ikka aega, et nüüd uuesti rööbastele saada. Kogu tema elu oli spordile elatud. Ega treeneri elukutse lihtne ei ole. Pinged on seal suured.”

Ujus alati välja


Kui Eesti ujumises oli häda käes, siis visati ikka Aljand vette. Seda lootuses, et vanameister välja ujub. Nagu elu näitas, siis ta ka ujus. „Eks koondise algusaegadel oli ikka rahaliselt keeruline. Samal ajal oli ta hästi leidlik. Kui Riho oli pundis, siis võis olla kindel, et tuleme olukorrast välja,” tõdes Meijel, kes oli omal ajal mitmele ametikohale kandideerides Aljandi konkurent. „Ta oli mees, keda kutsuti igale poole. Tema peale võis kindel olla. Seda ei ole üldse vähe, seda on tegelikult päris palju. Ta oli juhtfiguur – Aljandite ujumisklanni juht.”

„Riho oli fenomenaalne persoon. Ta suutis ühel ajal olla põhimõtteliselt igal pool. Ühe päeva jooksul võis ta olla võistluste kommentaator, sportlaste treener, raamatupidaja, statistik, strateeg, suhtekorraldaja, koolitaja, uue ujula arhitekt, tehnik...” lisas ujumislidu endine president Karol Kovanen.

Aljandist jääb maha tühimik, mida on raske, kui mitte võimatu täita.

„Eesti ujumises pole olnud kohta, kuhu Riho oma kätt külge poleks pannud ega oma jälge jätnud. Ta ei häbenenud ka juhiohjasid kindlameelselt enda kätte haaramast, kui olukord seda nõudis. Vaieldamatult on Rihol olnud suur roll Eesti ujumises ja seda absoluutselt igal rindel. Kindlasti küttis Riho enda ümber ka kirgi, aga üks mis kindel, seisvat vett tema ümber ei olnud!”

Kaasteeliste sõnul oli Aljand treenerina tõeline autoriteet. Ta oli konkreetne ja nõudlik. Tööd tegi ta alati täiega. Sündinud treener. Seejuures suutis ta objektiivne ja nõudlik olla ka olukorras, kus koondisesse kuulusid ka tema lapsed Triin, Berit ja Martti.

Suurimateks kordaminekuteks võis Aljand pidada laste medalivõite tiitlivõistlustel. Triinu kontole kogunes EM-medalied viis ning Marttil kolm. Neist esimese, pronksi 50 liblikujumises, võitis Triin 2010. aasta Eindhoveni lühiraja EM-il.

„Lavaleastumise hetk 2003. aastal, kui Triin täitis 50 meetri kroolis olümpianormi, on olnud üks eredamaid momente,” meenutas Riho Aljand omal ajal Eesti Päevalehe veergudel. „Kõige meeliülendavam oli esimene tiitlivõistluste medal. Kahel aastal oli ta olnud sellele lähedal. Siis ütles Triin: „Enne ei jäta, kui medali ära toon.””

Pidevalt täistuuridel


Nagu Eesti spordielus tihti tavaks, on edukad inimesed, kes rabavad nii päeval kui ka ööl. Nii ei andnud ka Aljand endale asu.

„Energiat Rihol jagus, aeg-ajalt tundus, et tal ongi ainult täiskäik edasi, ei mingit sidurit ega pidurit. Eesti ujumiselu korraldamine oli tema tõeline kirg. Küll kõvasti nooremana, aga aeg-ajalt ikka manitsesin Rihot pisut puhkama ja rahulikumalt võtma. Samas peab tõdema, et madalatel pööretel tiksumine polnud tema teema, ta oli õnnelik, kui sai täistuuridel vägesid juhatada,” meenutas Kovanen.

„Riho lahkumine on kogu ujumisperele suur šokk, millest üle saamine võtab oma aja. Riho roll ja pärand elab Eesti ujumises veel pikalt. Teda jäädakse mäletama karismaatilise persoonina laval. Samuti on paljud juhtnöörid, millest Eesti praegune ujumiselu lähtub, kirjutatud Riho käega.”
Eesti koondise peatreenerina tegutses Riho Aljand 2009.–2016. aastani.
Jaga
Kommentaarid