KOMMENTAAR: Tallinna ainsa 50-meetrise basseini kaotamisest - miks rikutakse 15 aasta tagust kokkulepet?

 (63)
KALEV SPA
Kalev SpaFoto: Karin Kaljuläte

Olümpiakomitee poolt suurelt väljareklaamitud spordinädala foonil on õige välja tuua ka „tagurpidi käigud“, mis kuidagi ei passi kokku ei spordinädala korraldajate poolt propageeritavate ideede ega ka üldiste arusaamadega sporditegemiseks võimaluste loomisest.

Juttu tahaks teha Kalev Spa juhtide poolt välja käidud plaanist muuta remondi käigus Eesti vanim ja kuulsaim 50-meetrine siseujula 25-meetriseks spa „vannikeseks“. Kalev Spa juhtkonna poolt oli see kurb uudis väga nutikalt ajastatud, otse putinlikult korraldatud: vahetult algavate Rio olümpiamängude perioodi, kus kõigi tähelepanu suurel spordipeol ning kellelgi pole aega mingite „pisikeste“ kohalike sündmustega tegelda!

Kuid sellest kurvast uudisest peab rääkima, ühtlasi oleks vajalik, et allpool tõstatavale küsimusele vastaksid oma seisukohaga ka Eesti olümpiakomitee aseesimees ja spordinädala patroon Jüri Tamm, Kalevi Spordiseltsi juhtkond ja ujumisliidu juhid. Aga ka kõik me teised, keda asi puudutab, näiteks need kümned tuhanded, kes Kalevis ujumise õpetust saanud, sportlikku või harrastusujumisega jätkanud, seal isiklikke või Eesti rekordeid püstitanud – ka meie peaksime julgema oma seisukohta välja öelda.

Seotud lood:

Olles Kalevi ujula ajalooga kuni 2003. aasta renoveerimiseni pöhjalikult kursis, oleks siinkohal paslik mõne lausega anda ülevaade Kalevi siseujula käekäigust.

Kalevi siseujula sündis väga vaevaliselt. Eesti pealinna kaasaegse ujula rajamist alustati 1955. aastal, kuid selle valmimine võttis aega tervelt 10 aastat. Selle ajavahemiku sisse jäid mitmed katkestused ja uuesti alustamised. Kui Moskva kõrgemas juhtkonnas sündis mõni kampaaniaidee, siis suunati ressursid selle teostamisele, teiste valdkondade arendamised pandi seisma. Nii läks ka Tallinnasse ujula ehitamisega: see sattus just Hruštšovi kuulsa kampaania“kõik maisi alla!“ perioodi, kui kõik ressursid suunati põllumajandusse ning näiteks spordiehitiste rajamine keelati sootuks.

Ujula ehitamise jätkamine ja lõpuks ka selle valmimine sai teoks suuresti ainult tänu selleaegse spordiühingu „Kalev“ esimehe Johannes Nittimi tahtekindlusele ja jõupingutustele. Ja - naljaga pooleks - toonaste ujujate käterammule, kes ujula kaarkatuse betooni ämbritega üles tassisid.
1965. a. sügisel avatigi mitte ainult Tallinna ja Eesti vaid kogu Nõukogude Liidu kõige kaasaegsem ja ilusam siseujula. Selle ajaperioodi ühe tunnustatuma Eesti arhitekti Peeter Tarvase loomingut jäljendati järgnevate kümnendite jooksul mitmel pool NSVL-is, kuid kuskil ei saavutatud samasugust kõrget taset ei välis- ega sisedisainis, ruumiplaneeringus ega ka tehnilistes lahendustes (näiteks Kalevi ujula kaarlae nutikas akustikalahendus).
Kalevi siseujula kvaliteedist annab tunnistust ka tõsiasi, et regulaarselt Moskvas ja Berliinis korraldatud Saksa DV ja NSVL-i 1968.a. maavõistlus toodi Moskva asemel tavatult Tallinnasse ja siin sündis kohe ka toonase maailma seliliujumise valitseja ja olümpia kuldmedalimehe Roland Matthese poolt maailma tippaja ületamine!

Lisaks tippvõistlustele korraldati Kalevi siseujulas äärmiselt populaarseid veepidusid, mis tõi alati maja rahvast täis ning kus lisaks spordirahvale olid esinemas ka meie poptähed. Kümned tuhanded koolilapsed said oma esimese ujumisõpetuse just Kalevi siseujulas.

Ajavahemikus ujula avamisest kuni Eesti taasiseseisvumiseni käis Kalevi siseujula korra ka kapitaalremondis, kuid sajandivahetuseks oli selge, et ujula vajab tõsist renoveerimist.
2001.a. sündiski endiste „Kalevi“ ujujate seas idee ujula korralikult korda teha. Kohe alguses lepiti investor Jaan Manitskiga kokku kõige olulisemas: sportliku ujumise võimalused jäävad alles! Seda sisaldas ka äriplaan, kus nähti ette olemasoleva 50-meetrise ujulavanni kasutamist nii „pika rajaga“ ujulana kui ka kahe 25-meetrise vannina. Oluline muudatus oli aga ette nähtud ruumimahu osas, kus igapäevane kasutamine oli peaaegu olematu - need olid ujulavanni mõlemal poolel paiknevad tribüünid, kus kord-kaks aastas võistluste ajal istusid treenerid, võistlejad, külastajad.
Tribüünide asemel nägi äriplaan ette veekeskuse osa, kusjuures ka siin leiti koht veel ühele 25-meetrisele vannile, mis mõeldud näiteks ujumisõpetuse jaoks. Samasse ruumimahtu paigutusid mugavasti ära ka uus võimlemis- ning jõusaal, mõttetult suure tehnilise keldri ning vana võimlemissaali asemel pidi aga kerkima hotell, mis pidi toetama ujula ja veekeskuse majandamist.

Siinkohal on veelkord õige korrata: sportliku ujumise võimalused pidid jääma endisel tasemel alles! Nii sai kokku lepitud investori J. Manitskiga, nii oli ka äriplaanis, mille alusel rahastati projekti pankade poolt. Rahateenimise kohaks pidid saama veekeskus, uus jõu- ja võimlemissaal ning muidugi hotell, mis asub ehk Tallinna ühes magusamas kohas, pargi servas, sadama ja vanalinna vahel.

See oli õige lühidalt sellest, kuidas Kalevi siseujula sündis, milline osa on olnud sellel meie spordielus ning millistel tingimustel ja lepetel ujula Kalev Spa-ks renoveeriti.

Nüüd aga kuuleme Kalev Spa juhatuse liikme ja veekeskuse direktori Tõnu Tanvelli suu läbi, et ujulat ülalpidada on kallis... Ohoo, kus nüüd saime teada uudise: ujulat, ujumissporti, laiemalt sporditegemist ülalpidada on kallis?!

Muidugi on kasumit otseselt mittetootvat tegevust kulukas pidada – nagu kõike, mis kultuuri valdkonda kuulub. Näiteks meie laulu- ja rahvatantsukultuur, mis kõiki ühendavate pidudena meie meeli ülendab ... või suurte rahvaspordürituste korraldamise traditsioon, mida võib ka kultuuri valdkonda asetada. Nimetati ju Tartu suusamaratoni nõuka ajal spordi „laulupeoks“.

Kuid tekkib küsimus: kui Kalev Spa tänased omanikud ja juhtkond 15 aastat tagasi renoveerimisel kokku lepitud leppeid pidada ei taha, siis miks nad üleüldse kulukaid ujulavanne selles hoonemahus hoiavad?! Oleks ju mõttekam kogu hoone seestpoolt hotelli ja kaubanduskeskust täis ehitada. Milleks veel mingisugune 25-meetrine vann, mida – kasutades veekeskuse direktori T. Tanveli sõnu „kas kujutate ette, millised kommunaalkulud ...“ – igal juhul kallim pidada, kui näiteks paari mullivanni. Ja mõnest mullivannist peaks ju spa-nimetuse alles hoidmiseks piisama?!

Aga tegelikult on 50-meetrise ujulavanni „kasutult“ ülalpidamine praeguse Kalev Spa juhtkonna saamatuse probleem! On mitmeid võimalusi suur veepeegel „tööle“ panna, nii et see kulud igal juhul tagasi teenib ja kasumitki teenib. Vaja oleks vaid tavapärasest mugavustsoonist - „see on ju nii kallis“ - välja ronida, pea tööle panna ja tegutseda. Selle eest, et mõelda ning kontseptsioone luua ja areng tagada, juhtkond ju palka saabki.

Miks aga Kalev Spa üks omanik, Eesti Spordiselts Kalev (majandusaasta aruande järgi 50% omanik) ja tema juhtkond lubab sellist suhtumist: kaotada ära Tallinnas ainuke töötav 50-meetrine bassein ning lõpetada sportlikkule ujumisele nii vajaliku suures vannis harjutamise võimalus – kas spordivaenulikumat tegutsemist saab olla?

Vastus on ilmselgelt selles, et praegune Eesti Spordiselts Kalev juhtkond kopeerib täpselt eelmise juhtkonna tegevust. Nagu nüüd teame, tegutses Kalevi eelmine juhatus ja peasekretär täiesti asjatundmatult ning vastutustundetult, viies spordiseltsi majandusliku krahhini. Riigikogulastest ja akadeemikutest koosnev juhatus harrastas koosolekutel vaid endi oraatorlikke võimeid Kalevi asjadesse süvitsi laskumata ning lastes tegevjuhtkonnal nii endale kui kogu spordiseltsi liikmeskonnale mütsi pähe tõmmata. Pärast laiutas juhatus vaid käsi: nemad ei teadnud, ei osanud, ei suutnud. Kalev spordiseltsi liikmeskond oli aga kui „lambukesed“ ja vaatasid alandlikult pealt, kuidas seltsi vara laiali tassiti.

Kas poleks nüüd aeg Kalevi spordiseltsi juhtidelt küsida, miks lõhutakse üks võimalus tipptasemel ujumissporti arendada? Kui juhtkond – nii spordiseltsi kui Kalev Spa – ei saa mõistlikku majandustegevusega hakkama, siis miks ei vahetata neid välja?

Kas Eesti ujumisliit ei peaks olukorda koheselt ja aktiivselt sekkuma, selle asemel, et istuda vaikselt nurgas, suu vett täis, lootuses, et ehk olukord laheneb paari aasta pärast?

Sooviks kuulda ka Eesti Olümpiakomitee seisukohta tippujumise ahendamise osas üldise sportlike eluviiside ja spordiharrastuse propageerimise kontekstis – sellele võiks vastata näiteks spordinädala patroon, olümpiamedalimees Jüri Tamm, ja paluks mitte üldsõnalist vastust, a la „eraomaniku otsus“!

Ka Kalev Spa teise 50% omanikud peaksid austama renoveerimisel kokkulepitut, et 50-meetrine ujula säilib ning avalikkusele selgitama, miks selle asemel, et juhtkond paremini tööle panna, lepet rikkuda tahetakse.

Ja lõpetuseks: kalevlased ja endised ning praegused ujujad, kas poleks aeg sellest „lambukese“ rollist lõpuks välja tulla ning sekkuda spordiseltsi juhtmisse ning avalikku spordipoliitika suunamisse?

P.S. Soovitus spordiseltsi Kalev praegusele tegevjuhile Aleksander Tammertile: Kalevi staadioni pidamine sellisel kujul – jooksurajad, väljak koos heitesektroritega – on mõttetu kulu arvestades niitmisi, muud hooldamist ja kommunaalkulusid; jooksuradasid võiks alles jääda üks, väljakut aga ei oleks üldse tarvis, sest Martin Kupper on ju tihti välislaagrites. Teeme staadionile parem autoparkla!