Kolm rekordit purustanud Martin Allikvee eesmärk on ujuda olümpiamängude poolfinaalis
Martin, mida need kolm rekordipurustamist teie jaoks tähendavad?
Kõige lihtsam: seda, et me liigume õiges suunas, need viimased 2,5 aastat, töö on vilja kandnud. See tulemus, mille kallal tööd tegime, kuigi jäi natukene olümpia A-normatiivist puudu, aga need tulemused andsid motivatsiooni ja lootust, et tegelikult on kõik alati tehtav.
Mäletate te oma esimest ujumistrenni?
Tegelikult ise võib-olla nii ei mäleta, kuid mäletan üht lugu. Peale esimesi trenne vist 7-aastasena tulin koju, nutsin ja rääkisin isale, et ma ei taha sinna enam minna, sest seal on vesi ja sunnitakse ujuma. Ujuda ma tol ajal ei osanud, aga vanemad ütlesid, et ma veel mõned korrad käiksin ning ujumise selgeks õpiksin. Mina tol ajal muidugi midagi ei otsustanud, ema ja isa mõlemad arvasid, et paneks mind ujumistrenni, et ma ujumise selgeks õpiksin, siis nad isegi ei mõelnud tippspordile. Treener nägi, et ma olen andekas ja töökas, siis peale klubi võistlusi rääkis isale, et proovige jätkata. Hakkasin käima spordirühmas ja sealt need tulemused tulema hakkasidki, sellest see isu arvatavasti sellele spordile jäigi.
Mis hetkel te ise mõistsite, et teil on annet ja ka vajalikku vastupidavust mitte alla anda? Ja milline neist on olnud kõige emotsionaalsem?
Neid hetki on palju, aga esimene hetk ei olnudki väga ammu aega tagasi. See esimene hetk oli aastal 2012, kui ma tulin Põhjamaade meistriks, siis millegipärast ma sain aru, et ma olen võimeline palju enamaks kui tol ajal olin saavutanud. Enne seda olid mul noorte tulemused, normaalsed, aga siis ma ei mõelnud sellele, et ma võiks näiteks olümpiale pääseda. 2012. aastal Põhjamaade meistri tulemus andis mulle millegipärast sellise lootuse ja motivatsiooni, hakkasin rohkem kaugemale mõtlema.
Kuidas need 18 aastat spordiga tegelemist teie sisemaailma on muutnud? Mis on spordis see, mis tuleb elu teistesse valdkondadesse kaasa?
Kuidas vanemad täna teie karjäärile kaasa elavad? Jäävad rahulikuks?
Vanemad on mu suured fännid. Aga olen neile juba ammu maininud, et nad üritaksid jääda rahulikuks, sest see läheb mulle kasuks. Ma ise olen selline rahulik, kui ma noorem olin siis isegi ei lubanud neil tulla võistlusi vaatama. Mitte ei lubanud, vaid ei tundnud end mugavalt, kui tean, et keegi lähedastest mind vaatab.
Miks see nii on? Segab keskendumist?
Võib-olla, ma ei oska ise ka öelda, miks. Võib-olla seepärast, et siis ma tean, et nad ei pabista nii palju. Kui ma tean, et nad pabistavad, siis ma hakkan ise ka ennast halvasti tundma. Kui nad muretsevad kodus, siis see on normaalne. Kui nad basseini ääres seda teevad, siis ma mõtlen kõigele muule kui ujumisele. Kindlalt ei oskagi öelda miks.
Kes on peale vanemate veel teie kõige suuremad fännid?
Treenerid kindlasti, sõbrad, tüdruksõber ja on ka palju teisi fänne. Muidugi õnnitlevad mind kohe sponsorid ja muu taustajõud.
Kuidas te tippspordi juurde käivasse tähelepanusse suhtute?
Ma ei ütle, et suhtun negatiivselt sellesse, aga mulle tähelepanu tegelikult väga ei meeldi. Mulle meeldib, kui minust kirjutatakse, aga mulle meeldib pigem vaadata kõrvalt, mitte ise selle tähelepanu keskmes olla. Seega suhtun pigem positiivselt, aga ma ka väga ei naudi intervjuude andmist.
Miks inimesed teie arvates vajavad spordikangelasi?
Ma arvan, et pigem selleks, et nooremad saaksid jälgida ja eeskuju võtta, sest noored peavad kunagi kõiki meie tulemusi üle tegema ja meie kohad ära võtma, meid asendama. Ma isiklikult arvan, et spordikangelane on noorte jaoks olulisem.
Mida tähendab heaks eeskujuks olemine?
Tegelikult see annab isegi motivatsiooni, kui ma tean, et noored jälgivad ja tahavad olla samasugused nagu mina, tahavad üle teha minu tulemusi. Ma väga austan noori ning üritan ka alati aidata. Eriti just meie klubis ma näen, et noored fännavad ja ma suhtun sellesse väga positiivselt ning ma saan aru, et mul on selline kohustus olla hea eeskuju. Halba eeskuju ma neile ei taha, näita ega anna.
Kes on teie enda eeskujud?
Mul ei ole iidoleid, aga on üks sportlane, keda olen ka varasemalt maininud, kes ei ole isegi ujumisega seotud. Ta on vabavõitluse valdkonnas ja nimeks on Fjodor Jemeljanenko. Ta oli omal ajal võitmatu ning tema tagasihoidlikkus oli see, mis mulle meelde jäi. Ta on oma valdkonnas väga hea ja siis käitub nii korralikult. Tema on minu jaoks eeskuju. Ma julgen tema nime välja öelda.
Millises seisus on täna Eestis ujumisvõimalused? Millised võimalused on täna meie sportlastel ja kas midagi on puudu?
Spordist ja rahast rääkides, kui keeruline on tippsportlasena majanduslikult hakkama saamine?
Ma saan toetust nii olümpiakomiteelt kui ka liidult, erasponsoritelt, kuid ma ei taha teha ainult sporti. Teen tööd ujumistreenerina ja olen ka sõiduõpetaja. Õppisin sõiduõpetajaks ja kuna minu isal on autokool, siis ma sain end sellesse ametisse kergemalt sisse elada. Hommikul olen trennis, päeval teen tööd treenerina või sõiduõpetajana ja õhtul lähen jälle trenni.
Mida treenerina näete, et on noorte suurim viga teel spordimaailma tippu?
Minu arvates on noored maksimalistid, nad tahavad kõike kohe kiirelt kätte saada. Nad ei taha oodata ja keskenduda. Mitte kõik muidugi, aga väga paljud.
Head tulemused nii siiski ei tule?
Alati tuleb ka natukene tööd teha. Mõnele tulebki väga kergelt ja see on väga hea, inimesed on erinevad. Kui läheb raskelt, siis ei ole kohe vaja kurvastada. Tuleb teha veidi rohkem tööd ja siis saab kõik tehtud. Kui karu oskab tsirkuses jalgrattaga sõita, siis inimene saab ka autoga sõidetud.
Mida noortele ütlete, kes unistavad samuti spordikangelaseks saamisest?
Milliseks treeneriks te ennast peate? Mida lapsed teie kohta ütlevad?
Ma ei ole küsinud, aga ma arvan, et nad ütlevad, et ma olen nõudlik treener. Ma loodan, et nad austavad mind ja ma arvan, et nii ka on, arvestades sellega, mida ma kõrvalt näen. Kuid minu jaoks on siiski tulemus oluline, mitte et teeks seda niisama. Soovin, et nad naudiksid trenni tegemist ja arenemist. Isegi, kui nendest ei tule maailmameistrid. Minu arvates on kõige tähtsam, kui inimene näeb endas arengut.
Teie enda treener on sama nõudlik?
Minu treener on ka väga nõudlik ja range, aga saab ka nalja. Trennis olles nalja aeg ei ole, aga kui me vabal ajal oleme koos seltskonnas, siis on kõik okei ja saab ka nalja.
Millal viimati ja kuidas te treenerile aitäh ütlesite?
Viimati ütlesin peale Rio de Janeiro olümpiamänge. Siis me käisime restoranis ja seal ma ütlesin talle aitäh selle eest, et jõudsime sellele tasemele. Lisaks ütlesin, et teeme veel ühe olümpiatsükli, sest ma ei ole veel jõudnud sinna kuhu tahan.
Mida täna oma treeneritele ütleksite?
Kas teil on veel hobisid peale ujumise ja töö?
Kinos käimine ja jalutamine, sellised asjad niikuinii, aga kui mul on pikem paus peale hooaega, siis mulle meeldib kalal käia. See on super. Kui olen vanem ja vaba aega on rohkem, siis hakkan kindlasti tihedamini kalal käima. Isegi kui ma midagi ei püüa, lihtsalt paadis olemine, linnud taustal laulavad, puhkan ega mõtle igapäevastest asjadest, aju ja vaim puhkavad.
Millised on teie järgmised eesmärgid?
Unistus on see, mis peab jääma unistuseks. Aga eesmärk on veel kord pääseda olümpiamängudele ning seal vähemalt poolfinaalis ujuda. Ja peale seda ma arvan, et hakkan tõsisemalt mõtlema ka perele. Kui pere kõrvalt suudan veel spordiga jätkata, siis ma jätkan.