„Saime jutule välismaise professionaaliga, kellel on varasemast tõstesportlastega palju kogemusi. Tegime Mardile põhjalikud analüüsid. Saime diagnoosi ja soovitused,“ rääkis Delfi Spordile Seimi abistav doktor Margus Annuk.

Annuki tõdes, et diagnoosi osas ei taheta detailidesse minna, kuna nad ei taha oponeerida Eesti arstidega, kes eelnevalt tõstjat abistasid.

„Praeguseks on raviplaan paigas. Paigas on ka alternatiivid. Raviefekt peaks näha olema 1 – 1,5 kuu pärast,“ avaldas Annuk. „Uuringud näitasid, et seljal suuri kahjustusi ei ole. On lihtsalt mõned muutused, millega tuleb nüüd kohaneda.“

Raviplaan juba töös

Seim ei ole itallasest arstiga silmas-silma kohtunud ning kogu suhtlus on toimunud telefoni ja interneti vahendusel. „Läbi viidud uuringud olid meile väga põhjalikult ette kirjutatud. Kõik sai tehtud väga detailselt ning edastasime kõik vajalikud kirjeldused ning kirjeldasin kliinilist pilti,“ avaldas ta.

Annuki sõnul on itaallasest arsti puhul tegemist spetsialistiga, kes on suure osa karjäärist tegelenud just raskejõustiklaste selgade ravimisega.

„Ta on arst, kellel on nö superinimestega väga palju kokkupuuteid. Temal on iga sellise sportlase vastu erialane huvi ning ta oli koheselt nõus aitama,“ rääkis Annuk, kuidas kontakt saavutati. „Konsulteerin temaga kogu raviprotseduuri ajal edasi. Vahepeal oli laua peal ka üks USA arst, kuid saime itallasega kokkuleppele. Kuna räägin ka ise itaalia keelt, siis sujub koostöö ladusalt.“

Annuki sõnul tuleb Seimil praegu teha harjutuste ja koormuste osas valikuid, et paranemine oleks intensiivne. Lisaks on kasutusel ka erinevad ravimid ja ravivõtted, mis ei kuulu samuti avalikustamisele.

Praeguseks on itallaste poolt paika pandud raviplaan olnud juba mõnda aega töös ning vähemalt sportlase enesetunde järgi on paranemise märke näha.

„Praegu on kõik positiivses suunas. Väikest arengut on näha. Loomulikult ei saa veel midagi kindlat väita. Võimalik, et tegemist on lihtsalt platseeboefektiga. Raviefekt peaks reaalselt näha olema juuli lõpuks. Vajadusel on olemas ka alternatiivid muutuste tegemiseks. Tuleb teha kõik, et olümpiamängudeks terveks saada,“ tõdes Annuk ning lisas veelkord, et ette võetud sammudega ei soovita oponeerida Eesti arstidele. „Siinsetel arstidel on lihtsalt selliste superinimestega vähe kogemusi. Meil on tipptasemel raskejõustiklasi lihtsalt niivõrd vähe.“
Mart Seim saab trenni teha, kuid harjutusi tuleb hoolikalt valida.

KUIDAS KÄIB SEIMIL OLÜMPIAPUNKTIDE JAHT?

Olümpiapunktide kogumise süsteemi kohaselt tuleb tõstjatel vahemikus 2018. aasta 1. november kuni 2020. aasta 30. aprill osaleda kuuel võistlusel. See ajavahemik on jagatud kolmeks ning igas jaotises tuleb võistelda vähemalt korra. Lõpuks läheb arvesse iga ajavahemiku parim tulemus ning ülejäänud kolmest tulemusest parim. Kokkuvõttes on vaja teha neli tugevat sooritust. Ülejäänud kahel piisab kaalule astumisest.

Seimil on praegu kirjas mullusel Aşgabati MM-il tõstetud 427 kg. Bathumi EM-il käis ta vigastuse tõttu ainult kaalumas ning sama tegi ta ka juuni esimeses pooles Suurbritannia lahtistele meistrivõistlustele. OM-i pääsme tagamiseks tuleb tal nüüd veel kolmel jõuproovil osaleda. Järgmine võistlus on plaanis 18.–27. septembrini Tais toimuval MM-il.

MILLINE SEIS VALITSEB ÜLIRASKEKAALUS TOKYO OLÜMPIAT SILMAS PIDADES?

Üliraskekaalus on Tokyosse pääsemas 14 sportlast. Seejuures saab igas kaalukategoorias osaleda igast riigist ainult üks sportlane. Nii on juba eos selge, et tugevatest grusiinidest on olümpial ainult üks mees. Kui ala valitseja Laša Talakhadze püsib terve, siis on tema Jaapanis kohal ning Irakli Turmanidze vaatab võistlust kõrvalt.

Varasemalt oli tugev tandem ka Iraanil, kuid Londoni olümpiavõitja Behdad Salimi on tippspordist loobunud. Vahepeal kahe positiivse dopinguproovi tõttu kaheksa aasta pikkust võistluskeeldu kandnud Saeid Alihosseini on hädas olnud aga traumadega.

Lisaks on kõrgemate ametimeeste poolt otsustanud, et suurte dopingupattudega riigid saavad olümpiale saata ainult ühe mees- ja ühe naistõstja kõikide kaalukategooriate peale. Meeste üliraskekaalus tähendab see seda, et tugevad armeenlased Gor Minasjan ja Ruben Aleksanjan vaatavad mänge kõrvalt. Armeenia teeb suure tõenäosusega panuse kuni 109 kg kaaluvate meeste seas valitsevale Simon Martirosyanile.

Samamoodi võib juhtuda, et üliraskekaalus ei ole ühtegi venelast. Nemad jagavad nimelt armeenlaste saatust. Venemaa viimase aja kõige tugevam mees Ruslan Albegov naljalt enam medaliheitlusesse ei sekku. Pigem on neil tugevamaid tegijaid madalamates kehakaaludes.

Viimaseks suuremaks uudiseks on olnud aga tugeva usbeki Rustam Djangabajevi põrumine dopingukontrollis. Eelmise MM-i pronks jäi vahele kasvuhormooni tarvitamisega.

Vaadates üliraskekaalu ja tõstemaailma praegust seisu, siis Tokyo olümpial peaks kõige raskemate meeste seas kuldmedali poole liikuma ikka Talakhadze. Ülejäänud autasude eest peaksid eelkõige võitlema Alihosseini (Iraan võib tema asemel teha panuse ka 20-aastasele tõusvale tegijale Ali Davoudile), Seim, brasiillane Fernando Reis ja Albegov, kui venelased peaksid ikka tema olümpiale saatma.