Olümpiavõitja Jaan Talts: spordiajakirjanikud, teravam tuleks olla!

 (32)
Jaan Talts - mai 2019
Jaan Talts kutsub spordirahvast üles mitte leppima keskpärasusega.Foto: Sven Arbet

Tõstja Jaan Talts püstitas täna 53 aastat tagasi oma esimese maailmarekordi. Kokku kogunes neid tema arvele 43.

Tbilisis peetud võistlustel kogus ta poolraskekaalus kolmevõistluses 490 kilo (155 + 147,5 + 187,5). Sporditee lõpuks viis Talts surumises rekordi 211, rebimises 170 ja tõukamises 222,5 kiloni. Avaldame 75-aastase spordikorüfee esimese maailmarekordi sünni aastapäeva puhul ajatumaid lõike 2017. aastal Eesti Päevalehes ilmunud usutlusest. Need mõtisklused räägivad eelkõige ühest - maksimalismist.

Spordiajakirjanikest

„Spordiajakirjanikud ei peaks mõtlema, et on ainutõe kuulutajad. Natuke on mindud sellega üle võlli. Tegelikult on iga pikaaegne tippsportlane, kel vähegi mõistust peas, omal alal kompetentsem kui ükskõik milline ajakirjanik. No kas keegi ajakirjanikest saab olla tõstmises minust kompetentsem? Võite ise vastata.

Teravam tuleks olla! Poliitikutest kirjutatakse teravalt, sportlastest mitte. Kui suusatajad hooajaeelsel esitlusel uhked uued ülikonnad selga ajavad ja lubavad elu parimaid sõite teha, võiks ju küsida: „Aga miks arvate, et nüüd peaks areng tulema, kui siiani pole tulnud?"

Noortest pole vaja kirjutada esimese edu puhul ülivõrdes. Ajakirjanik ei tohiks noorele panna liiga suuri pingeid peale ja ootusi-lootusi asjatult kütta. Ülearune kiitmine võib halvasti mõjuda. Võtame rahulikult, ühe sammu korraga. Las Kellygi (freestyle suusataja Kelly Sildaru - M. R.) ravib rahulikult vigastust, ärme sega teda ega riputa ette järgmise olümpia medaleid kaela."

Seotud lood:

Lati alla laskmisest

„Mind tegi vähe kurvaks, et eelmisel aastal valiti Eesti parimateks sportlased need, kes said olümpialt kuuenda koha. Mitte et ma nende vastu oleksin, tean neid väga hästi. Ma ei tea, kas Eesti spordiajaloos on üldse sellist asja olnud. Nüüd MM-i järel mindi lilledega Seimile vastu, mõtlesin: „Kas nii hakkabki nüüd olema?" Väike salajane ettevalmistus, et hakkame kõiki viiendaid ja kümnendaid lilledega vastu võtma, esimesi ju pole. Seim pole milleski süüdi, ja tore, kui suudetaksegi käia kõigil vastas. Aga kas see ei devalveeri seda? Pärjatakse ikkagi võitjaid, tema saab kogu kuulsuse. See oli juba Vanas-Roomas nii ja nii ka jääb.

Aga kui meil võitjaid ei ole, siis räägime teised vähe suuremaks. Väikese riigi asi. Sõudjad tahtsid kindlasti enamat pronksist, aga nad räägiti kuldseks. Mul pole nende vastu mitte midagi, tunnen neid, kõik on sõbramehed, spordiala on ka väga raske. Okei.

Kui mingi näidendi või raamatu jaoks kuulutatakse välja stsenaariumivõistlus ja kui nii head asja ei tulnud, kui taheti, siis teinekord antakse välja kaks teise koha preemiat. Meil ka olümpial ei tulnud seda, mida taheti, aga anti ikka välja Kuldseid Kristjaneid. Ütlesin Gerd Kanterile: „Sina said medali eest Kristjani, mina sain rahvariidest Saaremaa nuku, kolmerublase Linda. Kristjan on auhinnale vähemalt vääriline nimi. Aga kui järgmine kord tuleb Eesti parim sportlane olümpial kaheksandaks või kümnendaks, kas ta saab siis jälle Kristjani?" Kas me ei tee liiga Kanterile? Kas me ei devalveeri auhinda? Võiks olla selleks puhuks näiteks Väike Kristjan. Või mingi muu nimi, näiteks Juhan."

Oskusest õigel ajal lõpetada

„Kõik väga heaks sportlaseks ei saa. See on tõsiasi ja sellega tuleks arvestada. Lihtsalt jonnakalt punnida ja ei tea millele loota oleks rumalus. Ma olin treener. Saalis oli palju eri sportlasi. Vaatasin neid ja mõtlesin: „Ise lähenevad juba 30. eluaastale, saavutanud pole midagi, aga treenivad samade koormustega nagu tipud. Näevad ränka vaeva. Kulutavad aega ja tervist. Milleks?"

Nad loodavad. Sõbrad, lootus ei vii tippspordis kuhugi. Veel hullem: see on enesepettus. Kuulus filosoof Friedrich Nietzsche on öelnud: „Tühipaljas lootus on ainult agoonia pikendamine." Aga on ka teine ütlus: „Lootus sureb viimasena." Kahjuks ei sobi see tippsporti. Õnneks on tippsport ainult üks osa elust ja sobib vähestele."