Jõutõstja Gert Koovit leidis eriolukorraga toime tulemiseks inspiratsiooni Jaan Taltsi memuaaridest: kunagi ei ole liiga hilja spordiga alustada!


Jõutõstja Gert Koovit leidis eriolukorraga toime tulemiseks inspiratsiooni Jaan Taltsi memuaaridest: kunagi ei ole liiga hilja spordiga alustada!
Gert KoovitFoto: erakogu

Treener Gert Kooviti elu on alati saatnud sport ning saavutusvajadus. End Eesti rekordini treeninud mehe sõnul käib igaüks läbi oma enda kadalipu, mis teeb sportlasest tšempioni. Selleks peab võitlema ning takistustega maadlema, et saada tugevaks ning oma ala parimaks ja mis peamine - kunagi ei tohi lasta endale öelda, et oled liiga vana, et spordiga alustada.

Spordihuvi sai alguse sportlikust perekonnast

Treener Gert Koovit sündis perre, kus ema oli võimlemistreener ja isa Nõukogude liidu tasemel odaviskaja. “Peale minu oli peres veel viis venda ja üks õde. Kolm vanematest vendadest õppisid TSIKis,” räägib ta. “Kasvasin üles, püüdes kogu aeg kätte saada vanemate vendade saavutusi, eks sealt ole pärit ka võitmishimu. Nii kaua kui mäletan, käis pereliikmete vahel kogu aeg sõbralik võistlus.” Seega ei ole tarvis mainida, et sport ja sportlikud saavutused olid Gerdi pere igapäevane osa.

Gert sõnab, et on alati olnud vaimustuses olnud tugevast olemisest ja raskuste tõstmisest. “Mäletan kui vanemad vennad käisid minu isa hea sõbra Tallo Priidu juures keldris kangi tõstmas. Olin vist vaevalt 12-aastane ja kibelesin hirmsasti kaasa. Kuna ma olin ema meelest selleks liiga noor, pidin ootama, kuni saan 16-aastaseks,” meenutab ta. Kui ta kangitõstmiseks kodust rohelise tule sai, oli tema loomulikuks valikuks kulturism.

Seotud lood:

“Seda väga lihtsalt põhjusel- jõutõstmisest sellel aja väga juttu ei olnud,” selgitab ta. “Kuna kasva-sin üles Kilingi-Nõmmel, ei olnud meil ka klassikalise tõstmise treenerit. Olgugi, et sai koos lapse-põlvesõbra Tõnu Lutsuga Tihemetsa tehnikumi jõusaalis käidud, mis oli ehitatud spetsiaalselt tõst-mise jaoks.

Poisid kõndisid iga päev mööda Jaan Taltsi pronksist kujust, endamisi mõeldes, kas nad on ka ku-nagi võimelised liigutama sama suuri raskusi nagu Talts omal ajal.

50-aastasena tugevam kui iial varem

“Kui sportlane ütleb, et tema sportlik teekond on olnud imekerge ja ilma igasuguste raskusteta, on see täielik vale,” kinnitab Gert, et igaüks käib läbi oma enda kadalipu, mis teeb sportlasest tšempioni. Ta ütleb, et komplikatsioonid sunnivad meid kasutama kogu arsenali, mis meile antud - mitte ainult keha, vaid ka vaimu.

”Olles peaaegu 50 aastat vana, olen ma tugevam, kui ma kunagi olen olnud. Alates 2016. aastast, kui tegin esimese võistluse, olen tasahaaval saanud järjest tugevamaks ning jõudnud tasemele, kus Eesti rekord seisab minu nimel ning seinal ripuvad medalid rahvusvahelistest võistlustelt,” on ta uhke ning kinnitab, et kui keegi ütleb, et 40aastaselt on liiga hilja spordiga alustada, siis ta eksib.

Tahad tugevaks saada? Tööta selle nimel!

Gert Koovit ütleb, et tema teekonnal on kõige suuremaks probleemiks olnud kükk. “Küll õige süga-vuse saavutamine ja hiljem ka hirm raskuse ees, seda peale mitut korda kangi alla jäämist ja endale haiget tegemist,” räägib ta väljakutsetest.

Pöördepunkriks tema elus sai kohtumine tulevase naisega Christinega, kellest sai Kooviti sõnul te-ma partner in crime, suurim fänn ning kõige karmim kriitik.

“Tema viis mind kokku Dave “Bulldog” Beattiega, Inglismaa rammumeeste ristiisaga, keda kutsu-takse kükivõluriks,” räägib ta.“Ja olgugi et ma pean ennast tema teiste õpilaste seas vahest üheks kahvatumaks, õppisin juurde hirmus palju. Kuidas sa muidu teed kükke koos oma treeneriga, kes on sinust 10 aastat vanem ja ikka paneb 40 kg rohkem kangile kui mina?”

Koovit peab enda suurimaks saavutuseks just Beattie austuse ja sõpruse väljateenimist ning õppe-tunde: Sa oled oma edu sepp. Tahad tugevaks saada? Tööta selle nimel. Tööta kõvemini kui keegi teine. Võitle! Maadle takistustega, sest usu mind, need tulevad varem või hiljem! Ja kõige tähtsam - naudi seda protsessi!

Jõutõstmine on õnnelike inimeste sport

Jõutõstmine on Kooviti sõnul õnnelike inimeste sport. “Kui sa oled õnnetu, ei ole söögiisu. Kui ei ole söögiisu, ei püsi kehakaal üleval. Kui ei ole kehakaalu, ei ole ka massi, mis aitaks kangi tõsta. Kui unetunde napib, jääb ka taastumine lühikeseks, tõstetavad raskused tunduvad palju raskemad, lihased on palju jäigemad, suureneb vigastuste oht,” selgitab ta.

Peamiselt on aga õppinud Koovit oma spordikarjääris kannatlikkust. “Tee ära kõik see raske töö, mis sa pead tegema ja ära forsseeri liigselt keha arengut. Kõigel on oma liikumise ja arenemise kii-rus. Oma võimetest üle hüpates on tulemus alati üks ja seesama - vigastus või läbipõlemine,” kirjel-dab ta peamisi vigu.

Teiseks suureks õppetunniks peab ta uudishimu ning valmisolekut õppida kogu aeg midagi uut - uue treeningu metoodika, tehnikaanalüüs, erinevate vahendite kasutamine treeningus.

“Kolm aastat tagasi jõudsin sellisesse olukorda, kus olin peaaegu tippspordist loobumas. Suured probleemid põlvedega, kehakaalust tingitud kõrge vererõhk. Aga siis tänu minu naisele lülitasime minu toitumise täiesti ümber ning olen viimased kolm aastat olnud taimetoitlane,” kirjeldab ta, kui-das sportlane peab alati olema valmis muutuseid läbi viima. Põlvevalu ja kõrge vererõhk on nüüd-seks minevik. Ja tasuks uus Eesti rekord ning medalikohad rahvusvahelistel võistlustel.

Koovit soovitab kõigile harrastus- ja tippsportlasele just seda: “Anna endale aega kasvada tšempio-niks. Ja ole oma spordiala kõige suurem fänn. Õpi, uuri, analüüsi ja ole valmis olema kõige parem!”

Eriolukord oli suur löök eratreenerile

Gert Koovit kolis Eestisse Inglisemaalt vahetult enne eriolukorra kehtestamist, veebruari alguses. Pere sai end just sisse sättida, kui elu pöördus täielikult pea peale. Personaaltreenerina pani see Kooviti tõeliselt erilisse olukorda. “Õnneks on mul vedanud väga lojaalsete klientidega ja sain enamus tööd viia virtuaalsesse keskkonda,” räägib ta.

Küll aga oli jõusaalis käimise keeld tema jaoks suur löök. “Raskuste tõstmine ei ole mitte ainult treening, vaid ka vaimne tegevus,” selgitab ta väljakutseid. “Peaaegu nagu meditatsioon, mis väl-jendub raskuste tõstmises. See aitab lahti saada kõigest negatiivsest energiast.”

Küll aga meenutades lapsepõlves loetud Jaan Taltsi memuaare, varus ta kõik hädavajaliku koju, et treening ei kannataks. “Jaan Talts rääkis, kuidas ta peale selja vigastamist oli ta haiglas. Tema tree-ner tassis lamades surumise pingi koos kangiga haiglasse, et ta saaks oma füüsilist konditsiooni hoida,” räägib ta, kuidas tundis end pärast kodusaali tegemist kui väike Jaan Talts.

Kooviti sõnul on eriolukord raske kõigile. “Omamoodi raske ja keeruline tipp- ja harrastussportlas-tele, sest eks ole meie elu ju seatud võistluste järgi. Tippvormi ajastamine, baasi ehk põhja ladumi-ne,” räägib ta. “Kuna kõik võistlused hetkel on peatatud, elame kui vaakumis. Samas aga võimaldab tegeleda asjadega, mida oleme tahaplaanile pannud - vigastuste ravimine ja või vaimse häälestami-sega.”