Eesti jõutõsteliidu president Kaido Leesmann kiidab: „Kui mõelda, mida Andri on noorteklassis teinud – ta on olnud pidevalt parim noorsportlane, Euroopast medaleid toonud, Eesti koolinoorte rammumees. Kui Andri jätkab, saab temast kindlasti Eesti tipp!“

Andres, kuidas jõutõstespordini jõudsite?

Andres: Enne kui ma hakkasin Revalis trenni tegema, treenisin Zelluloosis omal käel. Jäin seal silma Kaido tuttavale, kes ütles, et ma võiksin hakata tegelema jõutõstmisega. Tol hetkel olin spetsialiseerunud rinnalt surumisele.

Spordipisik tuli kaasa lapsepõlvest?

Andres: Jah. Mul juhtus kolmandas klassis jalaga õnnetus ja oli pikaaegne jalapõletik, mille ravi kestis kolm aastat. Lõpuks, kui ma kuuendas klassis jala terveks sain, olin füüsiliselt väga nõrk. Selleks, et järje peale saada, hakkasin omal käel trenni tegema. Naljaga pooleks võib öelda, et ehitasin endale jõusaali, ostsin sangpommi, lasksin tuttavatel teha hantlid. Algus oli masendav – joosta ei jõudnud, suusatada ei jõudnud, vorm oli vilets. Aga kõige suurem tõukejõud oli tahtmine teistele järele jõuda.

Millal aru saite, et olete järele jõudnud?

Andres: Põhikooli lõpus. Siis suutsin klassikaaslastega kergejõustikus võistelda. Ma tegin keldris ka jõutrenni, mässasin põhiliselt sangpommiga. Meil oli kohalik suur ja võimas metsakombinaat, kus korraldati kord aastas sangpommivõistlusi. Nad teadsid, et ma tegelen sangpommiga, ja mind võeti põhikoolipoisina kaasa metsakombinaati esindama. Suutsin täitsa hästi vanemate meestega võisteldes sangpommi rebida!

Andri, kas mäletad lapsepõlvest, et isa tegi palju sporti?

Andri: Ma mäletan, et kui Tallinnasse kolisime ja isa hakkas jõusaalis käima, siis alles märkasin seda. Olen temaga isegi koos seal käinud. Minu esimene mälestus jõusaalist oli üldse see, et isal oli kodus jõusaalinurk. Seal hakkasin ka ise trenni tegema ja masinaid näppima.

Sa proovisid mitut spordiala, enne kui jõutõstmise juurde jõudsid?

Andri: Ma mäletan, et proovisin pingpongi, jalgpalli, kergejõustikku, võitluskunsti. Jõusaalis olin vahepeal küll käinud, aga tõsisemalt hakkasin tegelema alles siis, kui läksime Revalisse.

Mis on selle võlu, kui isa ja poeg saavad koos trenni teha?

Andri: Minu jaoks oli kõige huvitavam see, et mina saan „vanamehe“ kandadele astuda.

Andres: Minu jaoks on võlu see, et ega ma niisama kergelt alla anna, püüan kaua ees püsida. Teine asi on aga see, et süda läheb uhkust täis, kui poeg minust ühel hetkel mööda läheb.

Pikemat intervjuud meestega loe edasi ajakirjast Sport.