Räägime positiivsematest asjadest. Kes teile meie sportlastest tänavu kõige rohkem emotsioone pakkusid ja keda pakuksite aasta sportlaste valikul välja mehe, naise ja võistkonnana?

Jaan Talts: "Mind tegi vähe kurvaks, et eelmisel aastal valiti Eesti parimateks sportlased need, kes said olümpialt kuuenda koha. Mitte et ma nende vastu oleksin, tean neid väga hästi. Ma ei tea, kas Eesti spordiajaloos on üldse sellist asja olnud. Nüüd MM-i järel mindi lilledega Seimile vastu, mõtlesin: „Kas nii hakkabki nüüd olema?” Väike salajane ettevalmistus, et hakkame kõiki viiendaid ja kümnendaid lilledega vastu võtma, esimesi ju pole. Seim pole milleski süüdi, ja tore, kui suudetaksegi käia kõigil vastas. Aga kas see ei devalveeri seda? Pärjatakse ikkagi võitjaid, tema saab kogu kuulsuse. See oli juba Vanas-Roomas nii ja nii ka jääb.

Aga kui meil võitjaid ei ole, siis räägime teised vähe suuremaks. Väikese riigi asi. Sõudjad tahtsid kindlasti enamat pronksist, aga nad räägiti kuldseks. Mul pole nende vastu mitte midagi, tunnen neid, kõik on sõbramehed, spordiala on ka väga raske. Okei.

Kui mingi näidendi või raamatu jaoks kuulutatakse välja stsenaariumivõistlus ja kui nii head asja ei tulnud, kui taheti, siis teinekord antakse välja kaks teise koha preemiat. Meil ka olümpial ei tulnud seda, mida taheti, aga anti ikka välja Kuldseid Kristjaneid. Ütlesin Gerd Kanterile: „Sina said medali eest Kristjani, mina sain rahvariidest Saaremaa nuku, kolmerublase Linda. Kristjan on auhinnale vähemalt vääriline nimi. Aga kui järgmine kord tuleb Eesti parim sportlane olümpial kaheksandaks või kümnendaks, kas ta saab siis jälle Kristjani?” Kas me ei tee liiga Kanterile? Kas me ei devalveeri auhinda? Võiks olla selleks puhuks näiteks Väike Kristjan. Või mingi muu nimi, näiteks Väike Allar. Ja naiste puhul Väike Anna. Tahaks loota, et Rios oli tegu tööõnnetusegs ja saame Kuldseid Kristjaneid edasi jagada."

Pikka intervjuud tõstmislegendiga saab lugeda homsest LP-st.