Eesti tugevaim naine kadus pärast rahvusrekordi püstitamist jäädavalt areenilt. Miks?

Eliise Peterson: „Sain valusalt tunda jäägitu pühendumise hinda."
Eesti tugevaim naine kadus pärast rahvusrekordi püstitamist jäädavalt areenilt. Miks?
Eliise Peterson ja treener Andrus Utsar.Erakogu

Mullu ootamatult tõstepõrandale tekkinud heade eeldustega 25-aastane Eliise Peterson viis tõukamises Eesti absoluutse rekordi 114 kiloni.

Lahkumisotsus on veidi ootamatu. Astus naine ju edasi üsna suurte sammudega: aasta tagasi Mellistes esimest korda võisteldes rebis ta 70 kilo ja tõukas 90, augustis Tartus Vladimir Baškirovi mälestusvõistlusel olid numbriteks juba 80 ja 114.

Ja ometi teatas Peterson kuu aega hiljem sotsiaalmeedias, et lahkub tõstepõrandalt. Tema otsuse mõistmiseks avaldame ta pöördumise täispikkuses:

„Avalik pöördumine

Lõpetan võistlusspordi ja ei, see pole allaandmine.

Nagu aasta eest Postimehe artikliski sai öeldud, siis alustamise põhjuseks oli isiklik soov näha, milleks inimkeha on võimeline, kui pühenduda üleni ühele asjale ja lisades looduslikele eeldustele töö ja kogu energia – vaimse ja füüsilise. See oli eesmärk. Ehitasin keha suureks ja tugevaks, õppisin ja kohanesin, pühendasin kogu oma aja ja vaimu sellele, et saada täna paremaks, kui olin eile ning tõusin pea aastaga nii Eesti meistriks kui ka mõned nädalad tagasi endale algselt püüdmatuna tundunud tõukamise Eesti rekordi omanikuks.

Jah, kindlasti oleks saanud veel paar kilo „kaugemale“ ja paar medalit kappi lisaks, enne kui lõpetamine oleks „põhjendatud“, kuid selleks, et tõusta järgmisele tasemele, oleks kasvanud ka ohverdus suuremaks kui hind seda väärt. Kõik, kes on elus pühendanud ennast jäägitult millelegi, teavad seda hinda. Nii sain ka mina seda valusalt tunda. Võib tunduda olematu aeg, kuid piisav selleks, et näha, milline on elu sellises rutiinis. Meie suurim valuuta aga elus on aeg ja olen oma parimates aastates. Tõstmise aastates alustamiseks ja maailmatasemele jõudmiseks on aga ratsionaalselt hinnates hilja ning mul pole ka kuulsusejanu, mis tagant sunniks tegema nartsissistlikke otsuseid edu toetamiseks välispidiselt.

Seotud lood:

Nagu olen alati öelnud, siis olen algusest peale teinud sporti endale ja ka esmakordselt tipptaseme lähedale jõudmine oli ajendatud otsusest ja isiklikust huvist enda võimed proovile panna. Nii ka nüüd, avatud silmadega, veel enne kaotatud aega ja tervist, lõpetan sammuti enda pärast ja siis, kui tunne on hea. Reaalsus on see, et elu on suur ja mitmetahuline – palju on näha ja kogeda ning soovin oma parimad aastad kasutada just selleks, et rikastada oma maailma ja silmaringi mitmekülgselt ning lähedastega luua ilusaid mälestusi. Tippspordis nendeks asjadeks aga ruumi ei jää. Olen tänulik neile, kes on kannatlikult olnud mu tagalas alati olemas isegi, kui endal oli peas vaid üks siht ja muu justkui tundus teisejärguline.

Kas kahetsen tõstmist? Ei. Saavutasin selle, mida soovisin… Andsin endast kõik ja sain teada, milleks olen võimeline füüsiliselt ja vaimselt ning olen palju ka õppinud selle kõige käigus enda ja elu kohta. Küll aga on mõtlema pannud selle hind ning vabandan siiralt kõigi ees, kes on jäänud kaugeks ja kellega ilusad plaanid on jäänud ootele. Elus on üks asi, mis on kindel - see läheb edasi ja sportlaseks hingelt jään ma alati, kuid edaspidi veidi teises võtmes. Millises? See selgub ajaga.

Tänud kõigile, kes mu teekonnale on kaasa elanud ja mind toetanud – treeneritele, trennikaaslastele, tuttavatele ja lähedastele. Olete kõik omal kohal ja ka teie usk minusse on paljuski olnud mu edu võti. Pean seda alati soojalt meeles! Aitäh! Aeg on edasi liikuda - elu tahab elamist!

Unistage, tehke tööd, tehke vigu, õppige, saavutage – miski pole võimatu ja miski pole vale, kui teed seda enda südame järgi!“