Ajaloolised päevad: iseseisev Eesti debüteeris sada aastat tagasi Antwerpeni olümpial


Alfred Neuland
Alfred Neuland, Eesti esimene olümpiavõitja.Foto: DELFI

Ligi sada aastat tagasi, 14. augustil 1920 leidis Belgias, Schelde jõe kaldail asuvas suures Antwerpeni sadamalinnas aset järjekordne olümpiamängude avatseremoonia, mis läks ajalukku mitmel põhjusel. EOK ja Ühenduse Sport Kõigile ajakiri Liikumine ja Sport meenutab sajandi taguseid sündmusi. Ajakirja täispikka versiooni saab lugeda SIIT.

Oma olümpiadebüüdi tegi Antwerpenis viie rõngaga olümpialipp, esimest korda andsid sportlased olümpiavande. Kuna need mängud lõpetasid I maailmasõjast põhjustatud kaheksa-aastase olümpiapausi, algatati Antwerpenis ühtlasi rahutuvide lennutamise traditsioon, millega mälestati toona I maailmasõjas hukkunud sportlasi.

Mis meile aga eriti oluline – Antwerpenis marssisid esimest korda olümpiale ka iseseisva Eesti sportlased. Eesti sinimustvalget trikoloori kandis tol mälestusväärsel avaparaadil Harald Tammer, hilisem tõstmise maailmameister ja olümpiapronks, neil mängudel peagi aga kuulitõukes 6. koha võitnud mees.

Osalejad otsustas sõjaline edu

Eesti sportlaste olümpiale minekut tõukas tagant vastsündinud riigi igati arusaadav soov hankida endale kiirelt mitmesugust rahvusvahelist tunnustust. Mängude korraldajatega peetud läbirääkimisi olümpialepääsu osas vedas seejuures Tallinnas äsjaloodud keskne spordiorgan Eesti Spordi Liit, mitte olümpiakomitee, sest seda viimast Eestis ju veel polnudki! Oma taotluses rõhutasid eestlased suurt rahvuslikku sportlikku entusiasmi, tugevaid traditsioone ning lisada ei unustatud sedagi, et äsjalõppenud sõjas olid eestlased kindlalt olnud võidukate liitlaste poolel.

Seotud lood:

Küllap vajutati nii igati õigele nupule. Antwerpeni mängud tehti teoks vähem kui kaks aastat pärast I maailmasõja lõppu ja kuna korraldajamaad Belgiat oli sõda tugevasti räsinud, kandis kogu olümpia tõesti omajagu liitlastepoolset sõjavõidu meeleolu. Nii Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Pierre de Coubertin kui ka mängude korralduskomitee olid selgelt seda meelt, et sakslasi ja teisi sõjas kaotanud Keskriike mängudele lubada ei saa. Soovitud olukorra saavutamiseks kehtestati olümpialepääsu keerukad reeglid, kus võeti muuhulgas arvesse riikide varasemat esindatust ROK-is ning ametlik kutsete saatmine jäeti belglaste hooleks.

Sedasi jäidki mängudelt lõpuks eemale nii Keskriigid kui ka näiteks Nõukogude Venemaa (ehkki Venemaal oli varasem esindatus ROK-is olemas), küll aga said osaluskutse neil mängudel lõpuks ainsa uue Euroopa riigina kaasa löönud eestlased. Miks tehti toona just niisugune valik, pole tänini lõplikult selge. Ei saa välistada, et selle otsuse juures aitas eestlasi tublisti toonase olümpiajuhi de Coubertini isiklik Venemaa-suunaline umbusk.

Olümpiariietus osteti kohapealt

Viimasel hetkel, alles 1920. aasta aprillis osaluskinnituse saanud eestlaste olümpiaettevalmistused ei kulgenud säärases suures ajadefitsiidis sugugi lihtsalt. Nappis nii kogemusi, varustust kui ka rahalisi vahendeid.

Ometi suudeti kõik takistused hoogsalt tegutsedes ületada, saades seejuures toetust vabariigi valituselt. Suurem osa teemoonast võeti küll kaasa kodunt, kuid avatseremoonial käiku läinud paraadvormid – sinised ülikonnad, maitsekad kingad, õlgkübarad, särgid ja lipsud – soetati siiski alles kohapeal Antwerpenis.

Vastne olümpiakoondis koostati ettevaatlikult, starti astuti meie põlistel trumpaladel kergejõustikus, maadluses ja tõstmises. Koondisse mahtusid lõpuks kergejõustiklased Jüri Lossman, Aleksander Klumberg, Harald Tammer, Johannes Villemson, Reinhold Saulman, Eduard Hermann ja Johan Martin, maadlejad Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep ja Artur Kukk ning tõstjad Alfred Neuland, Karl Kõiv ja Alfred Schmidt. Lisaks kuulus üks Eestis sündinud mees ka Taani koondisse – see oli Räpinas kaupmehe peres sündinud Harry Lorenz Bjørnholm, moodsas viievõistluses 12. koha saanud Taani ohvitser.

Debüüt tõi kohe kuldmedali

Maarjaamaalaste olümpiadebüüt osutus edukaks. 29. augustil 1920 krooniti esimese eestlasena olümpiavõitjaks kergekaalus osalenud tõstja Alfred Neuland, hilisem paljukordne maailmarekordiomanik, kelle karjääri jäid kaunistama veel võidud MM-võistlustel Tallinnas (1922) ja mainekatel Göteborgi spordimängudel (1923), samuti hõbemedal Pariisi olümpiamängudelt (1924). Neulandi võidutulemus kergekaalus – 257,5 kg – oli seejuures niivõrd hea, et andnuks talle esikoha järgmiseski võistlusklassis, keskkaalus!

Hõbemedalini jõudis teinegi head sooritusvõimet näidanud Eesti tõstja – sulgkaalus võistelnud Alfred Schmidt (hilisema nimega Ain Sillak), kolmanda medali noppis Eestile maratonijooksja Jüri Lossman, kes saabus kodumaale samuti hõbemedaliga. Kaotust kulla saanud Soome legendile Hannes Kolehmainenile kogunes Lossmanil kõigest 12,8 sekundit (ajad vastavalt 2:32.35,8 ja 2:32.48,6).

Peaareenil mängiti hiljem jalgpalli

Mängude peaareenina leidis kasutust Antwerpeni Kieli linnaosas asunud Beerschoti spordiklubi väljak, millest kujundati põhjaliku ümberehituse käigus korralik staadion. Olümpiapäevil kuni 40 000 inimest mahutanud võistluspaigas peeti ava- ja lõputseremoonia ning võistlused kergejõustikus, jalgpallis, tõstmises, maahokis, moodsas viievõistluses, ratsutamises, ragbis, köieveos ja võimlemises. Kuigi Beerschoti staadion on hiljem olnud peamiselt jalgpalliareen, mis on võõrustanud ka Belgia rahvuskoondise mänge, on seal hiljem veel korra aset leidnud ka olümpiavõistlused – nimelt toimus Antwerpenis 1937. aastal III rahvusvaheline töölisolümpia ja olümpiastaadionil peeti siis tolle ettevõtmise jalgpallifinaal, kus NSVLi meeskond alistas Norra tulemusega 2:0.

VII olümpiaadi mängud

Antwerpen 1920

Toimumisaeg 20. aprill – 12. september 1920
Mängude avaja Albert I (Belgia kuningas)

Osales 29 delegatsiooni: LAV, Argentina, Australia, Belgia, Brasiilia, Kanada, Tšiili, Taani, Egiptus, Hispaania, Eesti, USA, Soome, Prantsusmaa, Inglismaa, Kreeka, Holland, India, Itaalia, Jaapan, Luksemburg, Monaco, Norra, Uus-Meremaa, Portugal, Rootsi, Šveits, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia.

Osalenud sportlasi 2622
Spordialasid kavas 22

Eesti sportlaste võidetud medalid
kuld Alfred Neuland – tõstmine (kergekaal)
hõbe Jüri Lossman – kergejõustik (maraton)
hõbe Alfred Schmidt – tõstmine (sulgkaal)