Aasta naisjuunioriks valitud jõutõstja töötab vangivalvurina

 (2)
Aasta naisjuunioriks valitud jõutõstja töötab vangivalvurina
Helena VeelmaaFoto: Henry Küla

Eesti Jõutõsteliit tunnistas Helena Veelmaa 2018. aastaparimaks naisjuunioriks. Helena on Eesti meister lamades surumises ja osalenud ka EM-il. 23-aastane Helena õpib sisekaitseakadeemias ja töötab Viru vanglas. Talle meeldivad kord ja kindlad reeglid, see on arvatavasti ka tema sporditulemuste edu taga. Jõutõstmisega on ta tegelenud viimased kaks aastat. Spordist vabal ajal tegeleb Helena küpsetamisega.

Kui vanalt sa spordiga tegelemist alustasid?

Alustasin 2. või 3. klassis jooksmisega. Treener käis suurest linnast väiksesse külla (Rakke) trenne andmas. Võrkpalliga olen ka tegelenud, aga pigem vähe. Mulle on alati meeldinud kehalisetunnid, spordivõistlused, suusatamine.Ujumine on ainuke raske ala ja korvpalli ei oska. Vanglateenistuses olen osalenud jalgpallivõistlustel. Taldrikulennutamine, hoki, kõike saab harrastada. Sport on lahe. Olen nii rahul, see on nii suur osa mu elust.

Mida sport sinu elus muutnud on?

Sport võtab pingeid vähemaks. Lisaks on nii palju häid tutvusi toonud, selliseid positiivseid inimesi, kes kõik toetavad üksteist.Minu jaoks oli see võõras, et jagataksegi oma asju võõrastega. Seal ongi nii, et oled võistlusel, keegi ütleb, et laena rihma ja antaksegi. Kõik on heatahtlikud ka vastastega. Ei ole nii, et sa oled vastane ja ma ei anna sulle midagi.

Seotud lood:

Kuidas juhtus nii, et kergejõustikust läksid üle raskejõustikusse vaatamata ema keelule?

Asi sai lihtsalt alguse sellest, et jõusaalis mulle pakuti: kahe nädala pärast on võistlused, tule ka. Mina itsitasin, et ei tule ma kuskile, aga veerand tundi hiljem juba küsisin, kuskohas see võistlus täpselt on ja kes sinna veel lähevad.Siis tuli juhuslikult välja, et sinna on rohkem tuttavaid minemas ja 2017. aastal hakkaski asi pihta. Naisvõistlejaid oli küll vähe, aga tekkis tunne, et prooviks veel. Treener Kalev Arbus arvas, et Eesti meistrivõistlustel võiks proovida. Tulin 2. kohale, mis oli mulle väga suur üllatus. Juunioritest olin esimene. Sain motivatsiooni juurde. Lamades surumise võistlustel olin juba esimene.Tulemus läks iga võistlusega paremaks, treener utsitas takka ja väga palju luges ka see, et pere oli toeks. Ema alguses oli vastu, et nii noorelt jõusaali lähen, aga nüüd toetab.Võistlustele kaasa ei tule.Närv ei pea vastu.Nüüd olen saanud peaaegu aasta aktiivselt võistelda.Siinne üliõpilaste meistritiitel on minu käes.Rahvusvahelistel SELL-i mängudel olin esimene ja jõustruktuuride eelmise aasta karikas on veel minu käes. Vaatame, mis kuu aja pärast saab.

Mida sõbrad ütlesid? Jõutõstmine ei ole ju väga naiselik ala.

Pigem nagu öeldi, et oi, kui tubli ja tugev sa oled. Rohkem tunti uhkust.Ikkagi sõbrad. Praegugi kursusekaaslased pakuvad appi, kui on trennid, et kuidagi toeks olla, kui mul on raskem periood.

Oleksid võistlusele jõudnud, kui treenerit polekskõrvale tulnud?

Kindlasti mitte. See, et keegi märkas mu potentsiaali, oli hästi suur abi. Alguses oli meil väga palju trenne koos. Ta jälgis mind ja suunas mind.Kui tulin kooli,oli kontroll kogu aeg peal. Nüüd kirjutan juba ise talle stabiilselt tulemustest ja sellest, kuidas mul läheb.Teener on nagu psühholoog ja terapeut - kõik ühes.

On olnud hetki, kus oled mõelnud allaandmisele?

Ma olen sundinud ennast trenni. On olnud olukordi, kus enne võistlust jääd haigeks ja kehal on piir käes.Mitmel korral olen mõelnud,et kas on üldse mõtet võistlusele minna, aga siis tullakse toetavalt ütlema, et tee proovi, sa ei peagi võitma. Mul on elukaaslane väga toetav. Ta on võistlustel alati kaasas ja see võtab pinged maha.

Sportlasele on pere toetus väga tähtis?

Jah. Isa mul näiteks palub kogu aeg karikatest pilte, kui ma võidan neid. Kui novembris käisin Euroopa meistrivõistlustel, siis pärast istusime vanematega ja vaatasime videolõike minu sooritustest. Emal oli ka siis närv sees.Vennad on ka väga toetavad, lähisugulased on väga toetavad. Küsivad, kuidas mul läheb ja hoiavad pöialt. Isegi vanem vend on nüüd selgeks saanud, et ei ole vaja mulle toitu pakkuda, et võistlusteks kaalu saada. Ikka hoiavad meeles ja saadavad sõnumeid. Mitte et panevad Facebookis laike, vaid tulebki sõnumeid „Palju õnne!".

Kui palju toitumisele tähelepanu pöörad?

Pigem vähe. Täna näiteks sõin paki kummikomme ära. On stressiaeg ka. Kui võistlused lähenevad, siis kuu enne ma küll ei kaalu toitu. Seepärast mulle meeldibki raskejõustik, et ei pea hoidma kaalu või end kuivaks sööma. Õnneks on mul kaal stabiilne. Kõigub nii vähe, et jäätist söön ikka meeleldi.

On rahvusvahelistel võistlustel suurem adrenaliin kui kodupubliku ees?

Minu jaoks on need võrdsed. Eestlaste hõikeid eesti keeles ikka kuuleb, aga suures pildis vahet pole.Tunne on ikka sama.

Tuli jõutõsteliidu tunnustus üllatusena?

See tuli väga suure üllatusena, sest mina läksin nende peole lihtsalt kuulama, et saab äkki hääletada ja kooki süüa. Aga kooki ei saanud süüa. Ma olin ise kindel, et keegi teine võidab.

Millised on eesmärgid järgmiseks aastaks ja kaugemale? Kui palju ruumi veel karikariiulil on?

Plaaningi siin, et äkki suvel lasen karikariiuli ehitada.Siis on ruumi rohkem ja jääb ülegi.Aga eesmärk on hakata rekordeid kirjutama. Jõutõmbes on vaja parandada tulemust 25 kilo võrra.Ma ei tea, kust see jõud tuleb. Tuleb trenni teha ja kätt pulsil hoida.

Vanglavalvurina ei karda töötada?

Enam ei karda. Ausalt. Vangid on ka inimesed, kes on teinud lihtsalt halbu otsuseid. Nad on samasugused nagu meie.

Aga algul siis oli hirm?

Jah, alguses oli, sest ikka kujutad ette neid filme, kus ronitakse mööda trelle üles, aga kuu hiljem selgus, et ei roni keegi, vaid on täitsa normaalsed.Mina näen seda rohkem tööna klientidega. Ka tavaühiskonnas on selliseid agressiivseid ja selliseid, kes ei oska end väljendada. Minu jaoks on see ka selline proovilepanek ja vaimse poole arendamine. Toetatakse hästi palju füüsilist poolt: ma saan teha sporti, mul võimaldatakse puhkus niimoodi paika panna, et saan käia võistlustel.Selles suhtes on vangla olnud toetav.

Nii et sina soovitad naistel julgelt jõutõstespordiga ühineda?

Jaa, ma soovitan väga. Netis pannakse ikka neid pilte üles, kus väänatakse oma pepusid mingite kummilintidega, aga see on ikkagi raske trenn, mis toob lihaseid.Ei pea mingeid võltspükse kandma.Tuleb teha seda, mida hing ihkab.

Sinu hing on õnnelik?

Jaa, väga. Saan kõik pinged välja elada trennis ja hea on olla, kui ära tuled.

On keegi sportlastest sinu iidol?

Mingit meeletut iidolit pole. On treener Kalev ja venna abikaasa, kes on samamoodi jõutõstmisega tegelenud. Ise nii väike, aga nii tubli. Just see ongi hea, kui on lähedalt vaadata keegi, kes on eeskujuks. Kuna mu mõlemad vennad on spordiga tegelenud, siis selline sihikindlus on äge. Eesti tippudest meeldib näiteks Gerd Kanter. Jalgrattaspordis Greete Steinburg näeb võrratu välja. Väga kaunis ja väga tubli.