Olümpiavõitja spordiaasta kokkuvõte: sõnakast Taltsist, spordiraamatutest, taktitunde kaotanud jalgpalliliidust...

 (32)
Mait Riisman
Mait RiismanFoto: Vallo Kruuser

1980. aasta Moskva suvemängude veepalli olümpiavõitja Mait Riisman teeb alljärgnevalt lõppevast spordiaastast kokkuvõtte.

Oli hea spordiaasta. Kuigi Mart Seimil jäi aastalõpu MM-il Eesti medalisaagile rasvane punkt panemata, võib Eesti Olümpiakomitee (EOK) oma esimese valitsemisaasta Urmas Sõõrumaa juhtimisel kordaläinuks lugeda. Eestlased on ju alati öelnud: „Raha paneb rattad käima.“ Ärimehelik rahastamissüsteem, mis küll minus palju küsimusi tekitab, on Eesti spordivankri hästi käima saanud, meeldib paljudele uus kutsar pukis või mitte. Eks näe, kas vanker ka 2020. aasta Tokyo olümpiamängudeni kohale veab.

Lõppeva aasta spordielu tuleb positiivseks lugeda veel selles mõttes, et medaleid toodi koju väga erinevatelt spordialadelt. Ring laieneb ja maailmameistriks kroonitud vehklemistüdrukud tõestasid veenvalt, et meil on ka üks spordiala, mis kuulub maailma absoluutsesse tippu. Traditsiooniliste vehklejate, maadlejate, sõudjate kõrvale on tekkinud laskjad, idamaised võitluskunstid, mis väga sihikindlalt end olümpiamängude programmi sisse suruvad ja isegi ammust aega kadunud ujujad hakkavad rahvusvahelisest telepildist uuesti läbi vilksatama. Pallimängudest praegu ei räägi.

Seotud lood:

Meeldib veel see, et Eesti ühiskond on hakanud aru saama laste liikumisvajaduse ümbervaatamisest haridussüsteemis. Kelle jaoks me siis veel elame, kui mitte lastele? Hiljuti kurtis mu lapsepõlvetreener, kes pärast erialase töö kaotamist töötas koolimajas kehalise kasvatuse õpetajana: „Ma pean lastele õpetama kuulitõukereegleid!“ Jah, just nii oli keegi selle välja mõelnud. Kuulitõukereeglite tundmine omab eesti laste kehalise arengu juures esmajärgulist tähtsust! Õnneks liitub Mihhail Kõlvarti eestvedamisel käivitunud programmiga „Sport koolidesse“ vähemalt Tallinnas üha rohkem haridusasutusi ning Eesti ühe kõige sportlikuma poliitiku keskerakondlik päritolu ei oma minu jaoks siinkohal mitte mingisugust tähtsust. Tallinn on üldse spordielus tubli saamu edasi astunud. Äsja valmis Sõle tänava spordikompleks, Lasnamäele ehitatakse 50-meetrist ujulat.

Kui jutt juba poliitika peale läks, siis tahaksin kommenteerida Eesti Meedia negatiivset seisukohta „Kalevi“ korvpallimeeskonna osavõtu suhtes VTB Ühisliigas, millest selgub, et meie mängijad ei võistle Euroopa tugevaimas Liigas mitte oma spordimeisterlikkuse tõstmise nimel, vaid töötavad Kremli heaks. Vaata veel, et kõik seal mängivad Eesti poisid on potentsiaalsed Vene agendid. Kui niisuguse spordivõõra kirjutise all seisaks tavalise leheneegri nimi, ei pööraks ma sellele mingit tähelepanu, aga Eesti ühe suurima meediakontserni jaoks on niisugune poliitiline provokatsioon liiast. Omast käest võin öelda, kui ma lahkusin 18 aastaselt „Kalevi“ basseinist Moskva Riikliku Ülikooli meeskonda, tollasesse Euroopa meistrite liiga meistermeeskonda, mitmete olümpiavõitjatega koosseisus, sattusin nagu teisele planeedile. Paari aasta pärast jalutasin ma sel planeedil ringi nagu omas kodus. Kui minu näide ei sobi, võtke Lipso, Loor või Sokk, kasvõi seesama äraleierdatud Klavan, kes oma küllaltki piiratud mänguliste ülesannete juures on Inglise liigas palju kindlamaks muutunud. Keskkond loeb, keskkond arendab! Tugev vastane näitab, kes sa tegelikult oled. Venemaal on kama , kas Eesti meeskond seal mängib või mitte. Olen kindel, et seda on tehtud austusest Eesti korvpalli kunagiste traditsioonide vastu, aga mitte salakavalatel poliitilistel kaalutlustel. Tänulik peab olema, kui Eesti koondislane saab mängida NBA kogemustega meeste vastu. Või saab õige Eesti patrioodi areng toimuda vaid Eesti meistrivõistlustel?

Loe veel

Detsembris võttis sõna Talts. Hästi võttis, võiks tihedamini võtta, mulle Taltsi jutt meeldib. Muljet, et minust kõvemat meest Eestimaal pole ega lähimal ajal tule kah, nagu tal vahel pahuralt meeldib viriseda, küll ei jäänud. Seimi vigadest ega tõstmise koha pealt ma suud paotada ei julge, kuid milles ma Taltsiga solidaarne olen, on see tavatu komme Eestimaal, kuidas viies koht lennujaamas lilledega üle külvatakse, vastased pärast kaotust dopingupatusteks tembeldatakse ja kuidas oma esimesi samme astuv noor, midagi tõelist veel võitmata, spordimeedia poolt kohe üliandekaks tembeldatakse, kullaga üle kallatakse. See jutt mõjus mulle kui palsam spordimeedia poolt tekitatud haavadele. Meenub Heiki Nabi ja Gerd Kanteri vastuvõtt pärast 2012. aasta olümpiamänge Londonis, kui tookordset hõbedat ja pronksi lennujaamast eskordi saatel lahtistes sõjaväeautodes Vabaduse platsile sõidutati. Kuidagi veider oli seda pilti vaadata. Sangar saab ju olla vaid Võitja. Vaid üks sõna - tšempion ja sellega on kõik öeldud. Ei pea medalite värve kellelegi seletama hakkama. Kanterit oleks võinud niimoodi läbi linna sõidutada siis, kui ta olümpiavõitjaks tuli, neli aastat tagasi Pekingis. Suur mees, seisab püsti nagu Kalevipoeg - rahvuslik monument. Aga tookord... Ma ei kutsu üles meie vägilasi Sossi mäe pealt Tondi trammi peale panema, aga selline on olnud olümpiavõitjate vastuvõturituaal juba Vanas Kreekas.

Jah, me oleme vana kooli mehed, viriseme, eriti need, kes on Liidu koondise sõelast läbi käinud ja pisikeste kullatäppidena pinnale jäänud. Seesama Liidu koondis, kus iga teise koha saavutanud sportlane või treener oma silmad võistluse lõppedes põlastavate pilkude eest kõrvale pööras, kasvatas meid rangete sportlike nõuete õhkkonnas, millest täna Eestis puudu jääb.

Üllatas muidugi jälle Eesti Jalgpalliliit. Ei, mitte pikisilmi oodatud tulemusega, aga „Estonia“ kontserdisaali kinnipanemisega. Jah, ei rohkem ega vähem. Ainult rahvuslik pühamu teisejärgulistele vutimängijatele, kelle üleminekurahade taga seisab professionaalses keeles null. „Aga meil on ju...“ kuulen ma oponendi kurja häält. Jah, on tõesti ja ma võiksin isegi seda Klavani - Klopi igapäevast pilti Delfist hommikust õhtuni vahtida, kui meie esijalgpallur vahel kasvõi peale lööks või mõne terava söödu ette annaks. Värava löömisest ma üldse ei räägi. Liiga piiratud on need mängulised ülesanded ning pole tarvis öelda, et väravate löömiseks eksisteerib Liverpoolis maailma parim kvartett, kellega ühe pildi seismise eest tuleb Eestis pidulik gala korraldada. Kas Eesti Jalgpalliliit on taktitunde päris ära kaotanud? Aastakümnete jooksul ei vähimatki progressi, ei noorte, ei vanade seas. Oleks aeg aru saada, et Eesti jalgpall ei sünni ametnikega lipitsemisest, kontserdisaalide kinnipanemistest ega Lõunamaa saartel FIFA rahade eest pärismaalastele jalgpalli propageerimisest. „Oh, kui raske ja väsitav reis oli,“ kurtsid päikesepruunid poisid kusagilt Vanuatu või Maputu saarelt tagasi saabudes. Praegu oleme pärismaalaste rollis meie ise ja smokinguid selga ajades meie mänguoskus paremaks ei lähe.

Spordiraamatuid ilmub nagu seeni pärast vihma. Oma elust kirjutavad kõik. Kas kõik raamatud ka lugeda kõlbavad või mingit väärtust omavad, on iseasi. Peaasi, et pipart sisse panna ei unustataks. Meie kõigi aegade tuntuim tennisediiva plahvatas avameelsusega, et ta on ka väljaspool tenniseplatsi kibe tegija. Mis seal salata. Ikkagi õige orientatsiooniga piiga, mida naiste tennises just väga sageli ette ei tule. Edasi lubas piiga poliitikasse minna. Eks siis järgmistena võetakse Toompea mehed ette. Aga üldiselt on spordiraamatuid huvitav lugeda, kui nad ainult nii kallid ei oleks. See ju pole mingi kommertstegevus, võib ka miinusesse jääda. Nii, et EOK võiks sporti propageeriva kirjanduse peale heal saagiaastal samuti mõelda, ainult oleks parem kui autor ise oma elu ja sündmused kirja suudaks panna.

Lõpetuseks soovin head pühadetuju kõigile, kes meie väikse riigi medalisaagi kokku korjasid ja kui see paljudel sel aastal veel ei õnnestunud, et nad jonni ei jätaks ning puhteestlasliku sitkusega edasi pürgiksid.