Kui olla päris aus, siis jääb mulje, et ega erilist toimivat süsteemi kui sellist polegi. Meil ei ole spordikoolide võrgustikku, on vaid Audentes, millest jääb selgelt väheks. Meil on lisandunud toetuseid ja algatusi, näiteks noortespordi toetussüsteem, kuid mille summadest ei piisa tipu poole pürgimiseks. On teatud alad, kus käib süsteemne töö ja talentide kasvatamine noorteklassis, kuid ikka jääb viimane samm tegemata. Toon näite laskesuusatamisest.
Eestil on viimaste aastate jooksul ette näidata mitmeid medaleid laskesuusatamise noorteklassi võistlustelt. Medalivõitjaid, kes täiskasvanute seas ukse pauguga lahti lüüa võiks justkui on, kuid paraku piirdutakse täiskasvanute hulka tulles vaikselt ukse vahelt sisse lipsamisega. Halvemal juhul jäädakse üldse ukse taha. Jah, üleminek noortest täiskasvanute hulka ei ole kerge ning ei pruugi kõigil õnnestuda, kuid viga ei ole vaid sportlastes. Vesteldes enne olümpiat õde-vend Talihärmaga sain ma paraja üllatuse osaliseks. Nimelt rääkides Tallinna läheduses asuvatest treeningvõimalustest, selgus, et pealinna kandis ning tegelikkuses kogu Põhja-Eestis, puudub sportlastel korralik lasketiir, kus saaks laskeharjutusi teha. Seda olukorras, kus suur osa koondisest on just pealinnast pärit ja lasketrenniks tuleb viibida Lõuna-Eestis. Arvestades, et laskmine on nende spordis vähemalt pool kogutulemusest, siis on see parajalt absurdne.
Tippude taga on tühi väli
Kui me ei taga sportlastele arenguks vajalikke tingimusi, ei saa tulla ka tulemust. Eesti sport on püsinud aastakümneid üksiküritajate ja entusiastlike treenerite peal, kelle individuaalsed ohverdused toovad kokkuvõttes riigile au ja kuulsust. Kahjuks jätavad üksikud tipud väära mulje, et meie tippspordi tervis on korras. Kui tänavusel olümpial ei oleks olnud eneseületajaid ja ennekõike Saskia Alusalu suurepärast neljandat kohta, oleks me kõik öelnud, et see oli järjekordne läbikukkunud suurüritus.
Eriti selgelt oli näha Eesti spordisüsteemi kaos 2014. aasta Šotsi mängudel. Toona oli Eesti koondis esimest korda aastakümnete jooksul ilma harjumuspäraseks saanud kolmiku Šmigun-Mae-Veerpaluta. Staaride sära puudumine tõi välja praod, mis on seal kogu aeg olnud, kuid nüüd veelgi suuremaks läinud. Tulemusi ei olnud siis ja ei tulnud ka täna. Tänavuse olümpia oleks võinud Saskia kõrval päästa talendikas Kelly Sildaru, kuid kahjuks vigastus röövis talt selle võimaluse. Ja me näeme taas, et Eesti sport on alasti.