Kuidas kogu protsess toimus ehk kuidas meie tipud nii kiiresti treenima said?

Kui tuli otsus kõik spordibaasid sulgeda, siis hakkas EOK teadmises, et olümpiamängudeni on jäänud kõigest paar kuud, otsima võimalusi tippudele treeningvõimaluste tagamiseks. Valisime välja kaks baasi: Audentese spordikeskuse ja Pärnu sõudekeskuse spordibaasi.

Ühe nädalavahetusega töötasime koostöös alaliitude ja kultuuriministeeriumiga välja projekti ning kultuuriminister Tõnis Lukas saavutaski selle abil eriolukorra juhilt Jüri Rataselt meile erandi. Oleme sellise vastutuleku eest riigile äärmiselt tänulikud, sest luba tuli väga kiiresti ning sama kiiresti saime ka Audentesega paika, kuidas kõik toimiks. Samuti poleks me saanud midagi teha ilma Spordimeditsiini SA-ta, sest tänu neile tagasime sportlaste ohutuse.

Kuna luba anti maksimaalselt sajale inimesele, lõime peaaegu päevaga toimiva süsteemi. Leppisime alaliitudega nimekirja kokku; võtsime turvamehe, kes kontrollis isikuandmeid; õe, kes mõõtis temperatuuri. Samal ajal jälgisin jooksvalt, kes nimekirja saab. Esimene nimekiri oli meil kummist, sest me ei teadnud, kaua eriolukord kestab – paar nädalat või paar kuud. Nimekirja eesotsas olid tipud, lõpus aga võimalikud väljakukkujad. Mina ise olin viimane, et saaksin vajadusel oma koha ära anda.

Koostasime sportlastele treeningugraafiku, mille alusel said nad liikuda. Näiteks ei tohtinud erinevate alade sportlased samal ajal ühte jõusaali kasutada. Isegi siis, kui seal oli üks purjetaja, oli ta vaid koos oma treeneriga. Pärast treeningut desinfitseeriti kõik üle. 16. märtsil saime asja tööle. Esimene nädal oli muidugi rabe.

Kuidas sportlaste kontrollimine välja nägi?

Ettevaatusabinõuna pidi iga sportlane täitma enne blanketi, kus olid küsimused viimaste reiside, sümptomite jms kohta. Selle järgi määras meie arst Mihkel Mardna, kas sportlasel on juba luba treenida või peab ta nädala ootama. Kui kellelgi esines sümptomeid, viidi ta kohe testima. Mõni käis isegi mitu korda. Kehtis rusikareegel: kui kellelgi oli palavik, siis pidi ta istuma nädal aega kodus ning treenima oodati teda alles pärast uue testi negatiivset tulemust. See käis nii sportlaste kui ka personali kohta. Audentesesse sai spetsiaalse kaardiga, mis tagas ligipääsu vajalikesse kohtadesse vaid sportlasele. See andis meile operatiivse ülevaate – me saanuks vajadusel tuvastada, kus ja mis kellaajal keegi viibis. Nakatumisoht oli kõige vastikum – me pidanuks Audentese kinni panema ning tekkinuks olukord, et kogu kaader on pärast testimist karantiinis.

Ühelgi testitud sportlasel koroonaviirust ei tuvastatud?

Ei.

Kui palju teistest riikidest sinu poole pöörduti?

Ukrainlased kirjutasid, meie korraldus tuli jutuks ka ühel veebiseminaril. Kui teised ehitasid garaaže jõusaalideks, siis meie sportlased olid hoitud. Teistel riikidel sellist tsentraalset baasi ei olnud. Pigem jäi mulje, et kuna teistes riikides olid nõnda ranged piirangud, kurdeti, et nad on niiviisi ebavõrdses seisus. Arvati, et meie võiksime samuti solidaarsusest mitte treenida. Tänan veelkord valitsust, kes tegi meile selle vajaliku erandi!

Olümpiaküla saaks panna kunstlikku karantiini
2018. aastal möllas Pyeongchangi taliolümpiamängudel noroviirus, mis niitis rajalt eelkõige vabatahtlikke, kuid ka sportlasi. Martti Raju sõnul isoleeriti nakatunuid kiirelt ning see võiks nakkusohu korral toimida ka Tokyo olümpiamängudel. „Hea korraldamise korral aitab üks piiratud tsoon kindlasti inimesi kontrollida. Seda enam, et Tokyos on akrediteerimiskaart silmaga seotud – sellega näeb ära, kes olid viirusekandja liikumise hetkel sees, kes väljas. Teisalt võib juhtuda ka see, et kedagi ei lasta välja. Oled nagu kruiisilaeval,“ sõnas Raju.

Kas erandist oli kasu, kuigi olümpiamängud jäid ära?

Oli küll. Eriti suur kasu oleks, kui nüüd tuleks võistlusi ka peale. Sportlastele anti võimalus regulaarselt treenida, neid ei visatud üle parda, vaid anti võimalus, nende eest hoolitseti. Pärast olümpia edasilükkamist oli selge, et vajadus Audentest sellisel määral lahti hoida puudub, samuti tulid indikatsioonid, et piiranguid hakatakse leevendama ja alaliidud saavad valida ühe treeningbaasi. Meie projekti lõpetamisotsus 1. maist ei tulnud seetõttu, et EOK ei viitsi seda teha, vaid oli näha, et pikas perspektiivis nõnda välja ei vea. EOK võttis vaidluste ärahoidmiseks kõik kulud kohe alguses enda kanda. Audentes andis ka teada, et kui kümnest alast on nõus sellisel määral edasi treenima vaid kolm, pole otstarbekas jätkata.

Kas see on kõige hullem kriis, millega sina oma karjääri jooksul silmitsi oled seisnud?

Nakkuseid on olnud igasuguseid – noroviirust, Zikat, aga selle haigusega oli keeruline. Ei teata, kas see tapab või ei tapa või kuidas see kellelegi mõjub. Kodukamaral on see kindlasti kõige suurem kriis. Samas meenutas mulle eriolukorras karantiinis istumine olümpiamänge.

Milline on olümpiamängude edasilükkamise rahanduslik mõju EOK-le?

Saame hakkama! Kõik kulutused, mida oleme ette teinud, on käinud läbi orgkomitee ning lepingud lükatakse loodetavasti aasta võrra edasi. Kindlasti on ROK-il suur majanduslik kahju ning ka korraldajatel, sest nad on ju üles ehitanud ajutise organisatsiooni, kus on mingi kuupäevani lepingulised töötajad. ROK-i lepingute rägastik on lihtne: ROK sõlmib orgkomiteega lepingu, kes teeb omakorda allhankeid võistluspaikade, logistika jms tarbeks. Meil on lihtne öelda, et meil on mõju vähe, aga neil kulub raha ikka kolossaalses koguses. Tõsi, edasilükkamisega hävinevad nad vähem kui ärajätmisega.

Kas ROK-is ollakse praegu ärevad?

Ei ütleks. Üks aasta on lihtsalt korstnasse kirjutatud, aga töö käib 2021. aasta mängude toimumise nimel. Praeguse seisuga pole keegi öelnud, et tribüün tühjaks jääb. Olümpiamängude toimumine on Jaapanis ikkagi auküsimus.

Loe ajakirja Liikumine ja Sport uut numbrit SIIT!