Kuidas kogu protsess toimus ehk kuidas meie tipud nii kiiresti treenima said?
Kui tuli otsus kõik spordibaasid sulgeda, siis hakkas EOK teadmises, et olümpiamängudeni on jäänud kõigest paar kuud, otsima võimalusi tippudele treeningvõimaluste tagamiseks. Valisime välja kaks baasi: Audentese spordikeskuse ja Pärnu sõudekeskuse spordibaasi.
Ühe nädalavahetusega töötasime koostöös alaliitude ja kultuuriministeeriumiga välja projekti ning kultuuriminister Tõnis Lukas saavutaski selle abil eriolukorra juhilt Jüri Rataselt meile erandi. Oleme sellise vastutuleku eest riigile äärmiselt tänulikud, sest luba tuli väga kiiresti ning sama kiiresti saime ka Audentesega paika, kuidas kõik toimiks. Samuti poleks me saanud midagi teha ilma Spordimeditsiini SA-ta, sest tänu neile tagasime sportlaste ohutuse.
Kuna luba anti maksimaalselt sajale inimesele, lõime peaaegu päevaga toimiva süsteemi. Leppisime alaliitudega nimekirja kokku; võtsime turvamehe, kes kontrollis isikuandmeid; õe, kes mõõtis temperatuuri. Samal ajal jälgisin jooksvalt, kes nimekirja saab. Esimene nimekiri oli meil kummist, sest me ei teadnud, kaua eriolukord kestab – paar nädalat või paar kuud. Nimekirja eesotsas olid tipud, lõpus aga võimalikud väljakukkujad. Mina ise olin viimane, et saaksin vajadusel oma koha ära anda.
Koostasime sportlastele treeningugraafiku, mille alusel said nad liikuda. Näiteks ei tohtinud erinevate alade sportlased samal ajal ühte jõusaali kasutada. Isegi siis, kui seal oli üks purjetaja, oli ta vaid koos oma treeneriga. Pärast treeningut desinfitseeriti kõik üle. 16. märtsil saime asja tööle. Esimene nädal oli muidugi rabe.
Kuidas sportlaste kontrollimine välja nägi?
Ettevaatusabinõuna pidi iga sportlane täitma enne blanketi, kus olid küsimused viimaste reiside, sümptomite jms kohta. Selle järgi määras meie arst Mihkel Mardna, kas sportlasel on juba luba treenida või peab ta nädala ootama. Kui kellelgi esines sümptomeid, viidi ta kohe testima. Mõni käis isegi mitu korda. Kehtis rusikareegel: kui kellelgi oli palavik, siis pidi ta istuma nädal aega kodus ning treenima oodati teda alles pärast uue testi negatiivset tulemust. See käis nii sportlaste kui ka personali kohta. Audentesesse sai spetsiaalse kaardiga, mis tagas ligipääsu vajalikesse kohtadesse vaid sportlasele. See andis meile operatiivse ülevaate – me saanuks vajadusel tuvastada, kus ja mis kellaajal keegi viibis. Nakatumisoht oli kõige vastikum – me pidanuks Audentese kinni panema ning tekkinuks olukord, et kogu kaader on pärast testimist karantiinis.
