Allar Raja MM-i päevik: treeningute ajal näeb sõudekanal välja nagu lahinguväli

Homme seisab Eesti paarisaerulisel neljapaadil ees MM-i poolfinaal. Sel puhul avaldame Allar Raja värskeima blogipostituse Amsterdamist.

Kirjeldamaks käimasolevat MMi on esimesteks märksõnadeks „suvi on läbi“ ja „ülirikkalik toidulaud“, aga neist artikli lõpuosas. Muus osas on asjad just nii nagu peab: hästi korraldatud Shuttle bussid, piisavalt soojendusmasinaid, ruumikas sportlaste puhkeala ning piisava varuga tualette (kes on tegelenud võistlusspordiga, need teavad, millest ma räägin).

Bosbaani sõudekanal ise on tuntud kui maailmarekordi sündimise koht, mida kinnitavad esimesel päeval sõidetud kiired ajad ning kergekaalu paariskaheste maailmarekord. Kui arvestada MM-il osalejaid, siis Bosbaani sõudekanal on peaaegu natuke väike, et mahutada treeningu ajal ära kõik 1000 sõudjat. Treeningute ajal näeb sõudekanal välja nagu lahinguväli, kus paatide sabad ja ninad on segunenud. Teadagi on MM-il esindatud peale OM-i paadiklasside ka kõikvõimalikud kergekaalupaadid, roolijaga üksikaerupaadid ning kavasse mahutatakse ka invasportlaste sõidud (Eestit esindab ASM1x klassis Tõnis Vihmand). Just see teebki ühest regatist hooaja tähtsaima võistluse.

Tulles tagasi artikli algusesse, siis ilmataat meid tõepoolest ei hellita. Esimesed päevad kallas vihma, tuul puhus igast väiksemast august sisse ja temperatuur oli 12-15 kraadi. Paadiriiulite vahele on küll tehtud puitliistudest teerajad, kuid neist kõrvale astudes kuiva jalaga ei pääsenud ja kummikud olid hädavajalikud. Kummikud on siin populaarsed, seda kinnitavad ka Eesti naistekoondise jalavarjud.

Aga tegelikult ei virise, sest ometigi on see ilm eestlastele rohkem kui kodune ning võtame seda kui eelist lõunamaalaste ees. Märkusena võin lisada, et just praegu paistab väljas päike.

Mõõdukas söömine, söömine, ülesöömine on tegelikult ju mõnus. Eriti veel juhul, kui toit on maitsev ja seda on piiramatus koguses. Hotellis Van der Valk, kus elab Eesti koondis, just selline lõputu valikuga ülimaitsev toidulaud ongi. Kõik oleks hästi, kui oleksime siin peale hooaja põhivõistlust ning kosumiseks oleks vabad käed. Antud juhul paneb siinne toidulaud aga proovile sportlaste iseloomu... Ja võin tõdeda, et õnneks iseloomu jagub ning kõik on teadlikud, et 95-kilosena on võistelda oluliselt lihtsam, kui 100-kilosena, makaronid kurgus.