Noor ratsutaja Margareth Eikner: kõige olulisem on tahe!


Noor ratsutaja Margareth Eikner: kõige olulisem on tahe!
Margareth EiknerFoto: erakogu

17-aastase Margareth Eikneri kireks on hobused ja ratsasport. Selleks, et saavutada paremaid tulemusi, on neiu pööranud pilgu Eestist välja ning elab ja treenib nüüd Belgias.

Margareth alustas treeningutega Tallinnas Veskimetsa ratsakeskuses asuvas ratsakoolis teeneka takistussõitja Konstantin Prohhorovi käe all. „Hindan väga Kostja pühendumist ja suurt töötahet ning püüdlemist eesmärkide saavutamise poole. Meie koostöö on väga hästi sujunud ja usun, et usaldus ning ühiste eesmärkide jagamine on ülimat oluline õpilase ja treeneri suhtes. Olen õppinud Kostjalt meeletult palju, ta on minuga väga palju vaeva näinud ning olen talle selle eest elu lõpuni tänulik, ütleb Margareth.

Neiu peab enda kõige olulisemaks saavutuseks Eestis juunioride klassi kuldmedalit 2017. aasta Eesti meistrivõistlustelt takistussõidus, varem on ta võitnud Eesti meistrivõistlustel lasteklassi hõbemedali. „Kogu periood, mis eelnes Eesti meistritiitli võidule eelmise aasta suvel, oli minu jaoks väga kogemusterohke ja edukas. Käisin palju välisvõistlusel ning arvan, et see oli ülimalt oluline etapp enne Belgiasse tulekut. Sain tänu nendele kogemustele palju enesekindlamaks ja õppisin rohkem tundma nii iseennast kui oma hobuseid.“

Belgia treenerid sunnivad iseseisvusele

Margareth otsustas Belgiasse minna möödunud sügisel ja on seal nüüdseks elanud rohkem kui pool aastat. „Tunnen, et asjad hakkavad paika loksuma. Olen saanud rohkem aimu siinsest ratsamaailmast ning ka tulemused on muutunud paremaks ja stabiilsemaks.”

Seotud lood:

Belgiasse jõudes võttis neiu alguses kõike rahulikumalt, sest tuli harjuda nii uue keskkonna, keele ja inimestega. „Elan ikkagi prantsuskeelses Walloonias ning esimesed kuud kulusid kohanemiseks nii uute treeningmeetoditega, treeningtingimustega, keelega, samuti uute treeneritega.“

Sportlast treenivad hetkel 40-aastase kogemisega Jos Kumps ja tema poeg Alexander Kumps. Mõlemad lähtuvad oma töös hobuse anatoomiast ning proovivad hoida kõike nii loomulikuna kui võimalik. Isa ja poeg ütlevad, et baas peab olema paigas selleks, et hobune ratsanikku piisavalt austaks ning selle piires võid hobustele nii palju vabadust anda, kui soovid. „Iga hobusega ollakse nii põhjalik kui võimalik ja mulle meeldib see suhtumine. Treenerid ütlevad, et alati, kui sulle tundub, et oled harjutuse hästi teinud, siis proovi sinna veel 5% juurde panna ja nii oma piire nihutada. Läbi selle õpid kõige rohkem.“

Treenerid rõhutavad sportlasele, et neiu peaks hakkama rohkem üksi võistlustel käima ja ise rohkem probleemidele lahendusi otsima, mitte kohe küsima. Seeläbi õpib noor sportlane kogu protsessi rohkem tunnetama, hakkab rohkem mõtlema ja kokkuvõttes õpib palju enam. „Küsimuste esitamine on lubatud ainult siis, kui ma olen ise kõiki võimalikke asju proovinud ja ikka ei tule välja,“ lisab Margareth.

Kergelt ei tule midagi

Edukaks ratsasportlaseks saamiseks on vaja palju, kuid neiu sõnul on kõige olulisem tahe. „Sa pead ise seda nii palju tahtma, et oled nõus selle nimel ükskõik mida tegema ja pingutama. Peab palju vaeva nägema, kuna kergelt ei tule midagi. Sul peab olema hea hobuse tunnetus ja oluline on olla ka vaimselt tasakaalus. Natuke õnne tuleb samuti kasuks, et sattuda õigete inimeste juurde ja leida häid hobuseid, kuna siin spordis on hobusel suur roll. Sihid peavad olema selgelt paigas, et mida sa tahad ja kuidas sa seda saavutada soovid.“

Pikemat lugu Margarethist ja tema elust Belgias loe edasi ajakirjast Sport.