Nagu Rammo Facebooki tehtud võistluspäeva kokkuvõttes tõdes, siis lisaks tuulele tuleb Jaapanis jälgida ka vett, kuna seal ujub omajagu haisid.

“Boom! Täpselt nii kiiresti esimene võistluspäev möödas ongi. Erinevalt eelnevatest päevadest tervitas meid kaunis keerutav maatuul, mis oli küll maalt puhuva suuna kohta üllatavalt suure lainega. Vahest mängis rolli meie raja asukoht, mis oli piisavalt kaugel nii, et laine jõudis end korralikult koguda,“ alustas Rammo võistluspäeva kokkuvõtet.

“Tuult oli meil kuskil 5-8m/s ja keerutas kenasti. Ei midagi, millega Eesti purjetajad kunagi kokku poleks puutunud. Olen endale selleks regatiks seadnud eesmärke, millest üheks on head stardid. Esimene katse selles kategoorias positiivset tagasisidet ei saa, start polnud suurem asi ja pidin vaba tuule pärast kõvasti võitlema. Sõitsin end esimese krüssu keskpaigaks veel kenasti ladvikusse, kuid suhteliselt "unforced error", kus suhteliselt suurte tuulepööramistega päeval läksin esimesena pundist väikse pööramise peale pauti tähendas, et ülemise märgi kindla esikümne asemel olin kuskil 20.-25. Suuri hädasid justkui polnud, kuid head flowd see sõit ka ei leidnud, koguaeg jäi nagu midagi puudu. Finišis 22.“

“Teine sõit parandasin vead. Sain enda jaoks viimase aja kõige keerulisema stardipositsiooni pealt mitte hiilgavalt, kuid piisavalt hästi ära, et mul oli ruumi vajutada. Purjetamisel, ja enamikel teistel asjadel meie eludes on kummaline komme üsna arusaadavaks (proovides vältida sõna "lihtsaks") muutuda kui tead väga täpselt, mida sa teed. Nii juhtus ka minu sõidus, kus asjad lihtsalt "klikkisid" ja erinevalt enda noorusajast ei hakanud ma seda nähtust igasugu jaburustega segama. Vahepeal kärises vahe üsna pikaks, kuid midagi lihtsat siiski polnud. Kuna tuul oli keerutav ja lõpuni mitte eriti etteaimatav, siis ei tundunud ükski vahe piisavalt safe. Igal juhul, MK-etapi sõiduvõit olümpiavetelt käes.

“Kokku olen siis 22. ja 1. kohtadega hetkel 9. kohal, kust on väga hea homme edasi minna. Teises sõidus nägin juhtumisi endast ca 3m kaugusel ka uime veest välja kargamas. Õnneks oli tegu taganttuulega, kus tagumik üle poordi kallutada pole vaja, mistõttu ütlesin vaid selges Eesti keeles endamisi "Assa nuga" ja jätkasin sõitu - tuleb välja, et siin on Haid - väiksed, ca meetri kuni pooleteisesed, aga siiski, haid.“