Vabasukeldumine – väljakutse ekstreemsuse armastajatele


Vabasukeldumine
VabasukeldumineFoto: erakogu

Vabasukeldumine on sukeldumisviis, mille puhul kasutatakse vee all liikumiseks vaid enda kopsudes olevat õhku. Spordialana on vabasukeldumine riskidest hoolimata maailmas laialt levinud ja selle harrastajad panevad end proovile üha ekstreemsemates oludes.

Vabasukeldumine kõlab eksootilise spordialana, aga tegelikult on meie esivanemad toidu ja müüdava kauba järele sukeldunud juba üle 8000 aasta. Pärlipüüdjad kasutasid lisaks oma keha võimekusele hingamiseks bambustorusid. Alles 1960. aastatel töötati välja esialgne sukeldumisvarustus. Vabasukeldumist harrastavad allveekalastajad, snorgeldajad, sünkroonujujad ja allveefotograafid.
Allveesportlane ja Waterworld Expeditioni sukeldusmisinstruktori Einari Talviste sõnul on vabasukeldumise tehnikad Eestis populaarsed eelkõige sportliku allveekalapüügi puhul. Vabasukeldujad kasutavad varustusena enamasti vaid sukeldusmisülikonda, maski, toru, lesti ja raskusvööd. „Maskita vabasukeldumine on samuti olemas ja seda nimetatakse staatiliseks apnoeks. Seda harrastatakse madalas vees, enamasti raskusvööga ja hinge kinni hoides. Selle ala maailmarekord on ligi 13 minutit,“ tutvustab ta.

Tarvis on veetunnetust
Vabasukeldumiseks peab veega sõber olema. Pole oluline, kas oled varem akvalangiga vee all käinud või mitte. Vabasukeldujatest saavad väga head sukeldujad ja vastupidi. Veetunnetust on tarvis, et tegeleda vabasukeldumiseks vajaliku kopsumahu suurendamisega. „Oluline on, et organism oskaks hapnikku ära kasutada ja tuleks toime süsihappegaasiga. Kopsumahtu on võimalik treenida ja samuti saab nihutada piiri, kus organism veel süsihappegaasi talub, ilma et kehas tekiks stress või paanika,“ ütleb Einari.

Seotud lood:

Kuiv trenn ja õige tehnika
Vabasukeldumiseks treenimist saab alustada eri harjutuste abil. Kõige lihtsam on tutvuda mobiilirakendustega, millel märksõnad freediving ja freedive. Rakendustes on harjutuste tsüklid: tuleb näiteks hinge kinni hoida, seejärel puhata ja apnoes olemise aega samm-sammult pikendada. „Kopsumaht areneb suhteliselt kiiresti. Vabasukeldumise üks pool on kopsudega seotud, teine veetunnetusega. Kohe, kui tahad vee all hinge kinni hoides distantsi läbida, pead valdama tehnikat. Õige tehnika tagab selle, et pingutad minimaalselt, ja nii vajab organism vähem hapnikku. Kui töötavad õiged lihased ja kõik ülejäänu on välja lülitatud, jagub kopsudes olevast õhust pikemaks ajaks ja jaksad rohkem ujuda,“ selgitab instruktor.
Vabasukeldumises ujutakse kas eraldi lestade või monolestaga. Tehnika algab õigest kehaasendist, mis võimaldab lesta abil võimalikult pikalt edasi liikuda. Lisaks harjutatakse ujumistehnikat, et voolujoonelisem olla.

Kuidas vabasukeldumisega alustada ja miks harrastab seda fotograaf Egert Kamenik, loe edasi ajakirjast Sport.