Kõik on suhtumises kinni. P-, t- ja v-tähega algavaid trükimusta mittekannatavaid väljendeid (mis küll Wiedemanni kuulsas leksikonis kenasti esindatud olid) võib lugeda roppusteks, aga ka vanade eestlaste kombel vägisõnadeks.
Teadlased on viimastel aastatel vägisõnade kasutamist uurinud ja jõudnud järeldusele, et vandumine suurendab valutaluvust (Mida suust välja paiskame, kui haamriga näpu pihta lööme?). Teisalt pursatakse sündsusetuid sõnu siis, kui vallanduvad ürgsed stressihormoonid, mis käsivad rünnata või põgeneda. Sportlased pole põgenejad, sestap rünnatakse sõnadega – see vabastab pingetest.