Nikolai, oled sa Londoni olümpia kõrbemisest praeguseks hetkeks täielikult üle saanud või seda „katastroofi“ on võimatu unustada?

Nii ja naa. Kui sa teed meeletut tööd ühe asja nimel ja see asi lõpeb sul 11 torkega ning vähem kui 9 minutiga, siis see on väga valus. Lühikese ajaga sellest üle ei saa. Olen analüüsinud hästi pikalt, et miks niimoodi juhtus ja kus olid võimalikud vead. Loodan, et järgmisel korral sellist prohmakat lihtsalt ei saa juhtuda.

Mis siis Londonis ikkagi viltu läks?

Olin tühjaks pigistatud nii vaimselt kui füüsiliselt. See juhtus ootamatult, ülepäeva. Kaks päeva enne võistlust olin purakat täis, käisin mööda olümpiaküla ja pakatasin energiast. Laske mind vaid rajale! Olin positiivselt häälestatud. Kui mul on selline fiiling sees, siis tavaliselt läheb hästi. Mullu Tallinna Mõõgal näiteks nii oli. Istusin hommikul autosse, hakkasin võistluspaika sõitma ja selline adrenaliin möllas. Lõpuks võitsingi Tallinna Mõõga ära. Üks päev enne olümpiavõistlust aga ärkasin üles ja tundsin end imelikult...

Loe täispikka intervjuud 2010. aasta individuaalse maailmameistriga teisipäevasest Eesti Päevalehest.