Spordi- ja noorsooameti juhatajal Rein Ilvesel keerleb juba ammu peas mõte taastada kunagi kaotatud linna spordikoolid. Tema nägemuse järgi võiks igas linnaosas olla üks spordikool, mis asuks linna spordikompleksi läheduses. «Kindlasti tuleks spordialade valikul toetada olümpiaalasid ja neid, mis oleks Tallinnale omased. Näiteks karate ja male, kus on palju harrastajaid,» leiab Ilves.

Ilvese meelest tähendaks aga spordikoolid tänu oma eraklubidest odavamale hinnale vastutulekut sportivatele lastele. «Näiteks hoki on kallis ala,» tõdeb ta. «Narvas maksab lapsevanem selle eest sada krooni kuus, sest laps saab käia spordikooli hokitrennis, meil aga tuleb eraklubis tasuda 1500 krooni.»

Lisaks kinnistavad paljud klubid juba seitsmeaastase lapse ühe kindla spordiala külge. «Kui laps on juba näiteks maadlusklubi nimekirjas, siis klubi teda enam ära ei anna, kuigi hiljem selgub, et ala ei sobigi lapsele,» selgitab Ilves. «Ta on nimekirjas kuni 19. eluaastani, sest see on klubile kasulik, kuigi laps võiks mõnel teisel alal kaugemale jõuda. Spordikoolis saaks mitut ala proovida.»

Omaaegsed linna spordikoolid kaotas 2001. aastal Jüri Mõisa juhitud linnavalitsus väites, et eraklubides on tallinlastel kergem leida lastele «kvaliteetsemat sportlikku rakendust». Tegelikult on kvaliteet aga hoopis alla käinud.«Üle-eestilistel võistlustel saavad Tallinna noored sportlased madalamaid kohti,» väidab Ilves. «Enamasti maksab klubi juhtkond või treener raha saades palgad välja. Ja alles pärast seda vaatab, kas saab lastega trenni teha ja näiteks spordibaasi üürida. Tallinnal pole häid tulemusi, sest klubidel läheb põhiaur lihtsalt eksisteerimise peale.»

Üheksa aastat tagasi läks lastele treeningute korraldamine täielikult eraklubide kätte. Eesmärgiks seati sportivate laste arvu suurendamine 2005. aastaks 60% võrra. Ilves möönab, et treeningukorralduse andmine erakätesse tõi küll rohkelt lapsi spordiklubide nimekirjadesse, mitte aga tegelikult spordi juurde. «Linna 11 spordikoolis treenis 11 500 last, praegu on klubides toetatavate laste arv tõusnud üle 20 000 ehk peaaegu kaks korda,» ütleb Ilves. «Spordiklubide nimekirjades on 17 000 koolilast, aga neist teeb isuga sporti 13-14 000. Tegelikult ajavad klubid raha saamiseks päid taga ja see, kas laps tegelikult ka trennis käib, pole oluline. Eesmärk ei ole sportlikke tulemusi saada. Pikemas perspektiivis konkreetsed eesmärgid spordiklubidel tihtipeale puuduvad.»

Ilvese sõnul tagavad just spordikoolid heade sportlaste kasvatamise ja suurepärased tulemused võistlustel. «Nende kohtade lapsed, kus spordikoolid on alles - Viljandi, Rakvere, Narva, Pärnu, Haapsalu, Võru, Põlva - võistlevad pidevalt ja nende tulemused ületavad sageli tunduvalt Tallinna laste omi. Klubidel on aga väga kulukas sõita näiteks Valka võistlema, ja sealt ka võistlusspordi mandumine. Praegune pearahasüsteem ei motiveeri kuidagi võistlema. Spordikoolide ajal suutis ka Tallinna võistkondi välja panna ja kogu süsteem toimis.»

Ilvese meelest muudaksid just spordikoolid treeningud kvaliteetsemaks. «Treenerid saaks pühenduda ainult treenimisele,» selgitab ta, «ja linna oma spordibaasides on võimalik anda lastele nii palju treeninguid, kui vaja. Praegu hoiavadki paljud klubid kokku nii, et ei võta piisavalt palju aega treeninguteks.»

Spordikoolides peaks treenerid olema linna palgal, nagu koolides õpetajad, leiab Ilves. «Samuti oleks neil sotsiaalsed garantiid. Praegu maksavad klubid treeneritele tegelikult väikest stipendiumi ja hoiavad nii sotsiaalmaksu pealt kokku. Toimetulekuks ja haigekassakaardi jaoks peab treeneril olema veel teine töökoht. Samas teeks inimene, kes on suure tähega Treener, hea meelega ainult oma tööd.»

Spordibaasid ehk endine spordikoolide vara on praegu spordi- ja noorsooameti halduses, ja suurem osa baasidest ka korda tehtud. «Mõte on, et spordikoolid teeks tellimuse baaside jaoks - et mitu tundi

Abilinnapea Kaia Jäppineni sõnul poleks linna spordikoolide taastamise eesmärk eraklubide kaotamine. «Klubid võiks olla peamiselt täiskasvanute sporditegemise kohad,» mainib Jäppinen. «Samuti paigad harrastajatele, kes ei ajagi taga tulemusi. Samas on eraklubide seas häid näiteid laste koolitamise osas, nagu Tiit Soku korvpallikool või Rein Ottosoni purjespordikool. Seal tehakse väga head tööd ja linn peaks neid kindlasti toetama. On ju võimalik, et linn tellib tublilt klubilt teenust. Pearahasüsteem mingil kujul jääks ja toimiks ka linna spordikoolides.»

Tänavu esitasid eri spordiklubid taotlusi üle 25 000 lapse toetamiseks, linn määras pearaha 20 035 lapsele. Neist 3000 on 4-6-aastased ja ülejäänud kooliealised. 2010. aasta linnaeelarves on pearahaks ette nähtud 60 550 000 krooni ehk 2850 krooni lapse kohta. Kümme aastat tagasi oli spordikoolide palgal umbes 350 treenerit. Spordikoolide taasloomisel oleks optimaalne võtta linna palgale 400-450 treenerit. Tallinnas on kokku registreeritud 850 treenerit. Nagu huvialakoolid ikka, oleks spordikoolid tasulised, kuid kindlasti odavamad kui keskmiselt 400-500 krooni kuus küsivad klubid. • Kui klubisüsteem jääks alles, piisaks Tallinnale paarikümnest suuremast klubist. Siis suudavad klubid majanduslikult toime tulla ja neis pakutava kvaliteet paraneb.