Spordifanaatik Sandra Alusalu: liikumine annab mulle energiat!
Kui Saksamaal harjutav kiiruisutaja Saskia Alusalu (19) ründab tõsiselt Sotši olümpianormi, siis tema õde Sandra (26) ühitab Türil kadedakstegeva osavusega spordiarmastust, õpetaja- ja treeneritööd ning arvukalt muid põnevaid ettevõtmisi. Kohati tundub, et tal peab olema teisik – üks inimene seda kõike ei jõuaks. „Liikumine annab mulle energiat juurde!” avaldab Järvamaa aasta noorõpetaja tiitli pälvinud Sandra oma väikese saladuse.
Kui profisportlasel on harjutuskorrad treeningkavas kirjas ning kava on teatavasti püha ja puutumatu nagu aamen kirikus, siis harrastussportlase puhul kõik nii lihtsalt ei käi. „Üritan ikka iga päev midagi teha, kas sporti või tantsimist,” pakub kiir- ja rulluisutamises Eesti paremikku kuuluv Sandra esimese hooga. Hetk hiljem tõdeb ta, et mõnel päeval nädalas ikka ei jõua ka. Ometi suudab ta päevas väga palju korda saata.
Kergitas teistele rekordilatti
Kui Sandra hommikul silmad lahti lööb, on tal nii mõnigi kord dilemma: kas minna jooksma või hoopis puid tooma? Nimelt elab ta koos 95-aastase vanaisa Eevald Johannesega Türilt 12 kilomeetri kaugusel Oisus asuvas ahiküttega majas ja neiu õlgadel lasub tööl käimise kõrval teisigi ülesandeid. Aga vanaisa on tubli, kütab ahju ja teeb muid asju, kiidab Sandra, kellel on õhtul pärast pikka päeva mõnus sooja kambrisse astuda.
Kui puud on varem tuppa toodud ja mõnd muud treeningut päevaplaanis pole, läheb Türi põhikoolis kolmandat talve õpetajaametit pidav Sandra meeleldi jooksuringile. „Saan jooksmisest positiivse emotsiooni, kogun energiat ja leian mõtetes selguse. Tihti mõtlen sel ajal koolitunnid läbi,” jutustab piiga, kelle jaoks ei piirdu sport üksnes uisutamise ja jooksmisega. Talle meeldib mängida palli, ujuda – sügisel läbis ta elu esimese triatloni.
Ent tippsportlase elust Sandra tõsiselt mõelnud pole. „Sport tuli mu ellu hilja,” selgitab Adaveres juba kolmeaastaselt isa Hannese õhutusel uisutama õppinud ja tihti jääl käinud, kuid alles keskkooli viimases klassis Väino Treimani käe all tõsisemalt treeningutega tegelema hakanud neiu. „Mulle oli kohe selge, et olümpiale asja pole. Loomulikult olen alati tahtnud oma tulemusi parandada.”
Tulemusi ei pea sugugi häbenema. Aastal 2007 asus Sandra rekordiraamatus kõrvuti Ants Antsoniga – neiu oli 1960. aastatest pärinenud Eesti naiste rekorditest (500 m, 1000 m, 1500 m, 3000 m) juba jagu saanud, mehed alles jahtisid olümpiavõitja omaaegseid, hoopis viletsamates tingimustes püstitatud tippmarke.
Nüüdseks on Mart Markus ja Marten Liiv oma valdusesse võtnud meeste rekordid (Antsonile kuulub siiski endiselt veel suure mitmevõistluse tipptulemus) ja esimese eestlasena MK-sarja pääsenud Saskia Alusalu on selgelt ületanud kõik õe ajad. „Eks ma teadvustasin kohe enesele, et sõidan rekordeid eelkõige selleks, et teistel oleks hiljem pisut kõrgemad sihid,” ei nuta Sandra rekordinaise staatust taga, vaid hoopis naeratab leebe heatahtlikkusega, sest tunneb õe saavutuste üle siirast rõõmu.
Vihasest kemplusest polnud juttugi
Vihast hammas hamba vastu võitlust pole õdede vahel kunagi toimunud. Sandra jõudis noppida paar meistrikulda, kui juba astus õeraas kannale ja 14-aastaselt võttis esimese võidu. Sandra sõnul ei olnud kaotus sugugi kibe, Saskia kinnitab omakorda, et õe alistamine polnud omaette siht. Pigem vastupidi – see oli pisut ebamugav.
„Mõlemal õel – nii vanemal õel Sirlil, aga eriti Sandral – on suur roll selles, kuhu ma jõudnud olen. Üritasin neile juba pisikesena järele jõuda,” meenutab Saskia. Kui jõudis lõpuks järele, siis mööduda väga ei tihanudki: „Pole kunagi olnud sellist tunnet, et soovin õde võita. Kui võistlesime Sandraga Berliini ja Tartu rulluisumaratonil ühes grupis, ei tahtnud enne teda lõpetada. Kui teisi läheduses polnud, finišeerisimegi koos. Kui oli rohkem rahvast, tuli muidugi lõpukoha nimel rabeleda.”
Sandra hoidis suurte sammudega edenenud Saskiale pöialt ja astus vajadusel võistluse ajal õe kaitseks välja. Kord tuli tal Tartu maratoni käigus meesvõistlejaid ja Läti neidusid noomida – nood lasid verinoorel Saskial gruppi vedada ega soovinud ise tööd teha. „Teadsin, et Saskial on hea lõpuspurt ja ta võib võita. Ise ma teda enam aidata ei suutnud, teised ette ei läinud, passisid tema selja taga. Pidin nendega pisut tõrelema,” elustab Sandra ühe aastatetaguse mälestuse.
Tõi olümpiamängud Türile
Kehakultuuri ja õpetajaameti peale mõtles Sandra esimest korda tõsiselt alles abituriendina. Tagantjärele võib saatusemärke ja kutsumust täheldada varasemastki. „Saskia vanuses lapsi oli toona meie maja ümbruses palju. Korraldasin neile tihti hoovimänge: võidujookse, orienteerumisi, rippumisvõistlusi. Tunnen, et mul oli õnnelik lapsepõlv,” räägib Sandra, kes lõpetas Tallinna Ülikoolis terviseteaduste bakalaureuseõppe ja omandas seejärel Tartus sporditeaduste magistrikraadi.
Pedagoogitee algus on olnud edukas, Sandra nimetati tänavu Järvamaa aasta parimaks nooreks õpetajaks. „Muidugi on see tore tunnustus, aga veel tähtsam on õpilaste vahetu tagasiside,” arvab klassijuhatajana neljanda klassi juntsusid suunav Sandra.
Saskia polnud sugugi üllatunud, kui kuulis, mis tiitel õele omistati. „Ta on väga hea lastega tegeleja. Näen, kui palju ta kodus vaeva näeb tunde ette valmistades, näiteks orienteerumiskaarte tehes. Tal on igal nädalal uued ideed. Uskumatu, kui palju energiat ta sinna paneb!”
Sandra möönab, et tema sütitajaks ja suurimaks tänuks on laste säravad silmad: „Mulle meeldib kehalise kasvatuse õpetaja töö. Saan pakkuda lastele palju erinevaid spordialasid, enesearendamist ja rõõmu.” Kui uisutaja ise olümpiast ei unistanud, siis õpilastele tõi ta selle suisa koju kätte, korraldades vahvad kooliolümpiamängud, kus lapsed said õige mitmel alal üksteiselt mõõtu võtta.
Eks selliste pidupäevade järel tuleb ette ka hallimaid. Tõrvatilgaks Sandra õpetaja-meepütis on pedagoogi kasina töötasu kõrval („Otse loomulikult pole ma palgaga rahul.”) need korrad, kui tema õhin ei nakata lapsi. „Uurisin seitsmenda klassi poistelt enne tundi, mis mängu nad tahavad mängida – jalgpalli, lippude vallutamist või…? Valisid jalgpalli, aga terve klass ei tahtnud end platsil liigutada. Iga poiss peaks tahtma endale palli saada. Kurb on vaadata, kui ei osata pallimängu nautida. Kui mina, kes ma tüdrukuna kartsin palli, mängin kõigist seitsmenda klassi poistest paremini, siis pole asi õige,” kurdab Sandra.
Õpilased hakkavad kaela kandma
Treeneritöö on õpetaja omast selles mõttes pisut lihtsam, et spordikülmad lapsed üldjuhul trenni nagunii ei tule. Sandra uisuringis käib 12 – 20 huvilist vanuses 8 – 14. Tublimate hoolealustega saab Sandra juba isegi tiirutada – tema pardiemana grupi ees, õpilased tuulevarjus selja taga.
Õpilastest rääkides löövad Sandra silmad veelgi eredamalt särama: Brita Puusemp sai EMT rulluisusarja kokkuvõttes oma vanuseklassis teise koha, Joanna-Liisa Baumann tuli kiiruisutamises Eesti noorte meistrivõistlustel pronksile, tublid on ka Mariann Villems ja teised.
Võib öelda, et Väino Treimani algatatud kiiruisutamise renessanss jätkub tasapisi. Teatavasti rajas Treiman 1989. aastal Adavere põhikooli juures asuvasse mõisaparki uisuraja, kus esialgu sõideti võidu iluuiskudega. Kui aastal 2004 Antsoni suurvõidule pühendatud jõuproovil „Kuldne 1500” tuli võistlema Tiit Idarand oma poja Eerikuga, jalas päris kiiruisud, olid kohalikud elevil. „Vaatasime – ohoo! – sedasi saab nii kiiresti sõita,” meenutab Sandra esmamuljet. „Tublimatele andis Väino siis proovida Antsoni-aegseid kiiruiske.” Järgmisel aastal peeti 35-aastase vaheaja järel Adaveres Eesti meistrivõistlusi ja ala oligi varjusurmast ärganud. Adaveres puhkes suisa väiksemõõtmeline kiiruisu-epideemia. Nüüd on mõlemad Alusalud ala arendamises olulised kaasaaitajad – Sandra hoolitseb järelkasvu eest, Saskia on noortele eeskujuks.
Hea sõna peletab väsimuse
Spordi ja kooliga Sandra tegevus ei piirdu. Koolis juhendab ta ka liiklusringi, kus kolmanda klassi õpilased saavad teha jalgrattalube. „Alguses tundus see lisakohustusena,” tunnistab Sandra otsekoheselt. „Pidin ise juurde õppima, et saaksin lapsi juhendada. Aga iga asja saab vaadata positiivselt poolelt. Õpetan viisakaid kaasliiklejaid ja aitan seeläbi muuta liiklust turvalisemaks.” Sel aastal saavutas Sandra õpilane Mari-Liis Tigavas maanteeameti ida regiooni liikluskasvatuslikul jalgrattavõistlusel Vigurivänt teise koha.
Kaks õhtut nädalas kuuluvad aga tantsule. Kooliajal tegeles Sandra aeroobika, rahvatantsu ja vabatantsuga, ka nüüd harrastab ta rahvatantsu. Novembris käidi esinemas Peterburis. Kas selle kõige kõrvalt eraeluks aega jääbki? „Ikka võtan isikliku elu jaoks ka aega,” lausub Sandra, kuid ajakirjaveergudel ta eraelust rääkida ei soovi.
Kust sa ammutad energiat, et nii paljude asjadega tegeleda? „Saan liikumisest energiat juurde. Treening pole minu jaoks raske töö, vaid lõbu. Saan energiat, kui tegelen sellega, mis endale meeldib. Katsun olla alati positiivne. Jah, vahel on keeruline. Kohati soovin, et ööpäevas oleks rohkem kui 24 tundi. Mõnel päeval olen hommikust õhtuni jalul, istun vaid nii palju, et arvutis e-kooli täita. Vahel tunnen, et tahaks magada. Õnneks pole mul väga suur unevajadus. Õpilased märkavad kohe, kuid oled väsinud ega naerata. Nad küsivad: mis viga on, kas oled väsinud? Katsun tundi minnes alati särada. Ja kui koolis õpilased kiidavad, et sina oled parim ja ilusaim õpetaja, siis on kohe lust tööle minna!”
Põnevaid fakte Sandra Alusalu kohta
* Nimi Alusalu on kummardus maadlussangar Kristjan Palusalule. Õdede Alusalude vanaisa austas 1936. aastal Berliini olümpialt kaks kuldmedalit võitnud Palusalu väga ja kui algas saksa nimede eestistamine, valis ta kõlalt sarnase nime.
* Eesti meistrivõistlustelt on Sandra võitnud 18 medalit, kuldasid on tal kaks (2006 ja 2007 võitis väikese mitmevõistluse).
* Oli osaline noorte õpetajate seltsi NÕKS loomisel. Liikmete eesmärk on aidata teistel valutult kooliellu sisse elada.
* Lõpetas Tartu Ülikooli magistrantuuris sporditeaduste eriala cum laude.
