Järgmise stardi plaanib Oiov teha juba homme Tallinnas Sparta spordiklubis Valio Profeel Cupi raames. Seejärel jätkub hooaeg täistuuridel ja kulmineerub kulturismi MM-iga novembris Araabia Ühendemiraatides. Vahepeale peaks hetkeplaanide järgi jääma veel neli-viis võistlust, nende seas Eesti meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis 2. novembril Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis.

Olete Barcelona tulemusega rahul?

Kindlasti tuleb rahul olla. See on antud spordialal MM-i ja EM-i kõrval üks suuremaid ja mainekamaid võistlusi üldse, kus kohal on ala absoluutsed tipud. Eesmärgiks sai sellegipoolest seatud vähemalt finaali jõudmine ja see sai kuhjaga täidetud. Aga loomulikult jäi veidi kripeldama, sest medal oli väga lähedal. Poolfinaalijärgselt olin 3. kohal. Aga töötan edasi. Tegemist oli ju hooaja esimese võistlusega ja igas elemendis on asju, mida saan juurde
panna!

Mis oli ettevalmistusprotsessis seekord kõige olulisem?

See, et olen võtnud kogu protsessi võimalikult vabalt. Olen suutnud hoida stressitaseme madalal ja nautinud treeninguid. Pole üle mõelnud. Distsipliin on loomulikult paigas ja see on edu võti. Olen teinud varasemate hooaegadega ka päris mitmeid muutusi ettevalmistusprotsessis ja vähemalt hetkel tundub, et need on ennast õigustanud. Ehk ka see, et ma ei tähtsusta sporti liialt üle. Tahan seda teha nii, et see oleks nauditav, mitte üksnes kohustus. Elus on ka palju muud olulist ja seetõttu ei soovi ma kõike ainult ühele kaardile panna. Võiks öelda, et elufilosoofia on aja jooksul palju muutunud. Tunnen, et olen vaimselt oluliselt tugevam kui varem ja pisiasjade pärast ei stressa.

Mis esikohast puudu jäi?

Kuna tegemist oli hooaja esimese võistlusega, siis kindlasti pole vormiteravus veel see, mida soovin. Kuna peamine eesmärk on ikkagi novembri keskpaigas toimuvad maailmameistrivõistlused, siis veidi vara on hetkel päris tippvormis olla. Loomulikult oli antud võistluse tase ülimalt tugev ja konkurendid tasemel. Lava taga konkurente vaadates tekkis küll tunne, et siit finaali jõuda saab olema ülimalt keeruline. Aga eks laval on kõik teistmoodi ja palju oleneb sellest, kuidas keegi oskab poseerides tugevused välja tuua. Minu jaoks oli ka Classic Physique’i kategoorias osalemine esmakordne. Eelmine hooaeg võistlesin klassikalises kulturismis, kus kaalunumbrid madalamad. See tähendab seda, et uues kategoorias on vastased n-ö suuremad. Ilmestamiseks näide, et kui klassikalise kulturismi kategoorias kaalu mahtumiseks pean olema enda pikkuse juures mitte rohkem kui 79 kilo, siis Classic Physique’is võin olla 83. Registreerimispäeva hommikul näitas kodune kaal 83,5 ja veidike tuli kaalu mahtumiseks tööd teha. Klassikaline kulturism oleks sellel võistlusel olnud liiga suur „pressimine”. Aga vaatame jooksvalt, kuidas asjad liiguvad. Ei välista, et juba järgmistel võistlustel mahun ka seal kaalu.

Milline oli korraldus ja sportlaste tase?

Korralduse poole pealt ei saa midagi otseselt ette heita, kokkuvõttes kõik sujus. Pisikest hämmingut ja ülereguleerimist tuli ette, aga eks nende asjadega harjub ära. Üldist taset on väga keeruline hinnata. Keskendusin suuresti enda võistlusele ja püüdsin ka teiste eestlaste etteastetega kursis olla. Need kategooriad, mida näha jõudsin, olid taseme poolest kõik väga tugevad.

Kuidas meie väikese riigi sportlastesse suhtutakse? On see pigem eelis või vaadatakse meid kui suurte spordiriikide väikest venda?

Ei saaks öelda, et üldine suhtumine oleks kuidagi teistsugune kui suuremate koondiste puhul. On meil ju ka väga mitmeid tipptasemel sportlasi, eriti naiste hulgas ja suurtel võistlustel enamasti ka päris arvukas koondis välja panna.

Kohal oli ka Arnold Schwarzenegger ise. Kas teil õnnestus suhelda või pilti teha?

Pean tunnistama, et kahjuks koos kohvi juua või klaase kokku lüüa ei õnnestunud. (Naerab.) Ehk järgmisel korral tekib võimalus!

Kui palju tema karjääriga ennast olete kursis hoidnud?

Eks see, mis meediast läbi käib, torkab ikka silma ja üksjagu olen kursis, aga päris andunud fänniks ennast pidada ei saaks.

Kuidas teie teekond spordimaailma algas?

Sporti olen teinud sisuliselt kogu elu. Alustasin noorena jalgpalliga ja hooajaväliselt tegelen sellega endiselt. Jõutreeninguga olen olnud sina peal nüüd juba ligi 15 aastat, aga teadlikumalt võistlemise peale hakkasin mõtlema umbes viis aastat tagasi. Kuna olin juba päris pikka aega treeninud, siis mingil hetkel oli vaja leida eesmärk, mille nimel edasi treenida. Lavale jõudmises pean süüdistama elukaaslast Piretit, kes mulle selle mõtte pähe istutas. Ilmselt temata ootaks õiget hetke siiani.

On see teatud sorti "haigus": annad käe treeningutele ja lõpuks lõpetad laval?

Eks osati kindlasti. Enda puhul jõudsin lavale enne, kui tõsisemalt treeneritööd alustasin. See oli mul ka üks oluline põhimõte, et enne kui saan juhendada teisi, pean kogu protsessi enda peal läbi tegema. Kujutan ette, kui keeruline võib olla treeneril juhendada inimest, kes soovib näiteks kaalu alandada, kui treener pole ise antud protsessi läbi teinud ega oma praktilist kogemust. Suures plaanis ei erine võistleja või lihtsalt vormi saada sooviva inimese dieet. Peamine erinevus on selles, kui kaugele asjaga minnakse või kui tõsiselt asja võetakse.

Kes teie jaoks on olulisimad eeskujud sportlaskarjääris ja inimesena?

On mitmeid inimesi, kes ühest või teisest küljest motiveerivad, keda austan ja kellelt mingis asjas malli võtan. Samas pole mul olnud kunagi sellist suurt iidolit, kelle plakat seinal oleks. Ma pole kunagi tahtnud olla kellegi moodi, vaid pigem ise eriline olla. Ma usun sellesse, et praktiliselt igalt inimeselt on midagi õppida ja mingis konkreetses elemendis võib olla eeskuju üks ja teises teine inimene.

Milline on Eesti kulturismi hetkeseis?

Usun, et asi liigub õiges suunas. On näha, et inimesed liidu eesotsas tahavad asja arendada. Eks kõik võtab aega. Arenemisruumi on alati. Loodan, et jagub entusiasmi ja tahet edasi liikuda ja ala arengusse panustada. Sportlaste taset hinnates tuleb tunnistada, et vähemalt naiste seas on ala muutunud ülimalt populaarseks ja konkurents on tasemel. Seda ilmestavad ka välisvõistlustel saavutatud tulemused. Meeste osas võiks seis parem olla ja võistlejaid rohkem peale tulla. Potentsiaali näeb treeningsaalides küllaga, millegipärast jõuab mehi lavale aga vähem kui aastaid tagasi. See võiks olla üks mõttekoht, millega tegeleda. Mida rohkem on kodustel võistlustel osalejaid ja mida tugevam on võistluste tase, seda enam peavad võistlejad pingutama. Konkurents aitab jällegi kaasa ala üldisele arengule ja populaarsuse kasvule.

Milline on teie unistus Eesti kulturismist 10 aasta pärast?

Tahaks loota, et mehi tuleb juurde. Tore oleks, kui näiteks klassikalises kulturismis saab välja panna pikkuskategooriad. Eesti meistrivõistluste osalejatearv võiks olla stabiilselt vähemalt 200 võistleja ringis ja EMV medal ihaldatud saavutus, mille nimel peab kõvasti tööd tegema. Olen selleks ajaks ise umbes 40, seega ei näe põhjust, miks mitte konkurentsi pakkuda, näiteks poistele, kes antud loo ilmumise hetkel on veel näiteks 10-aastased. Kutsun kõiki üles julgelt võistlema ja alaga tegelema, sest uskuge mind, see annab kogu treeningprotsessile hoopis teistsuguse näo! Üleöö ei juhtu sellel alal midagi, aga küll kunagi tehtud töö vilju ka noppida saab. Eks see ole ka üks põhjus, miks ala tundub raske, kuna tänapäeva maailmas tahetakse kõike saada lihtsa vaevaga. Kulturismis ja fitnessis edukas olemine võtab paraku aastaid aega, aga seda vägevam on see tunne pärast. Loomulikult on keeruline nii pikas perspektiivis ala üleüldist arengut ette näha. Iga aastaga tuleb juurde võistluskategooriaid ja muutuvad reeglid. Viimaste aastate „lihtsamate” kategooriate lisandumisega on märgatavalt tõusnud osavõtjatearv. Näiteks bikiini- või rannafitnessis osalemine lihtsustab spordialaga alustamist ja pakub võistlemisvõimalust suuremale hulgale sportlastele.