Laigud täidetakse korv- ja jalgpallinumbritega, suvised kangelased suruvad siiani vastuvõttudel kätt, nii et see juba trenni meenutab ja internetis ripub päevast päeva kaugeltki veel mitte valmis saanud tennisetüdruku pilt, mida me paari aasta pärast ilmselt püha spordiala jumalaema ikoonina peame võtma.

Ärgem süüdistagem sellises heade uudiste vaakumis ajakirjanikke, kes küll ei näe, et taoliste valmis saamata poiste-tüdrukute õige teekond suurde sporti pole veel alanudki ja ihaldatut soovi tegelikkusena tahavad näha, kuigi alati see kasuks ei tule. 

Ja selles, et Eesti delegatsioon mitte vaid Sotšist tühja taskuga tagasi tuleb, milleks meid juba praegu ette valmistatakse, vaid ka vähem kui nelja aasta pärast toimuvatelt Rio de Janeiro suvemängudelt, ei saa süüdistada tublisid suusatajad, kes on väikse riigi medalitega ära hellitatud.

Vaatamata kogu tüütuks muutunud jamale, kus kõik on ammu selge, on Eesti olümpiakomitee (EOK) siiani osanud kõigest puhta poisina välja tulla. Ei saa ju kullas hoitud käsi järsku kanalisatsiooni lasta. Selleks on Suusaliit - “Kuningas on surnud, elagu kuningas!”

Sügisel toimusid EOK valimised valutult. Soravad aruanded, medalid ja numbrid - ja alaliidud tõstsidki truult käe tulevase presidendi eest, nii nagu ette nägi partei distsipliin varem kokku lepitud tingimustel. 

Vanale hoonele klopsiti kiirelt peale tuntud ärimeestest ja poliitikutest uus läikiv katus, nimega täitevkomitee, kuid kes Eesti sporti tegelikult juhtima hakkab, jääb siiani selgusetuks.

Spordiinimest selles majas praktiliselt enam ei leia. Teatakse rääkida, et ka peremeest ennast näeb seal haruharva - Tallinna Sadamas tähtsamatki teha, äri ajada, kohut käia, sest EOK eelarve kolmekordistamine - nagu valimiste eel lubatud - ei ole naljaasi. 

President loobus suuremeelselt ka isiklikust palgast vaeste Eesti spordilaste heaks. Vaat, kui aus mees, tööd ei tee, aga palka ka ei nõua! Ei sobi ju ühe riigi eelarvekassas kaks korda järjekorras seista. 

Isegi viimase hetkeni spordiüldsust intrigeerinud peasekretäri vakantne koht sai loogilise lahenduse. Nagu sügisel välja kuulutatud konkursi tingimused värskelt valitud presidendi Neinar Seli sõnade järgi ette nägid : “Ega ta ei peagi spordiinimene olema, realiseerigu end ise!” Tundub, et Pirita maja ei vaja enam üldse mõtlevaid inimesi. Milleks liigne konkurent? 

Isegi vastuolulisele, kuid spordiametniku närvi vähegi pingul hoidnud Erki Noolele näidati ust ja vahetati tagasihoidlikuma Kristina Šmigun-Vähi vastu välja. Viimane küll punnis täiest jõust vastu, et ta ei taha, aga ei aidanud midagi. Selles tsirkuses pannakse ka karud sõitma, blondiinidest rääkimata. 

Saagim ja Ilves sporti juhtima!

Ehk oleks pidanud hoopiski Anu Saagimi valima EOK juhtorganitesse? Tema dekoltee on julgem, tüdruk hakkajam. Caligulal oli isegi hobune senati liige. Miks meie peaksime maha jääma? Vaevalt populaarset seltskonnadaami, kes Soome televisioonis munad tuppe ära peidab, oleks vaja olnud nii kaua ära rääkida. Ehk saame uue spordialagi, poisid arvake, kus munad on, otsige üles! Ajal, kui maadlus tahetakse olümpiamängude kavast maha tõmmata, ei pane miski imestama.

Pakuksime ka rulluiskudel Evelin Ilvesele uue Ants Antsonit kasvatada, mõmisegu mu vana sõber Henn Põlluste vastu niipalju kui tahes. Kas siis “Mõmmi aabitsas” seda kirjas ei olnud? Oleks pidanud paremini tähti veerima. 

EOK koosneb 122 alaliidust! Kõikide spordialade reegleid enam ei tunnegi, kuid ärgem unustagem, et tegemist on 122 hääletajaga, Eesti spordi tuleviku üle otsustajatega. Varsti pole kaugel päev, kui muskli punnitajad ja keppidega linna vahel rändavad mutid end Olümpiale hakkavad sättima.

Täitevkomitee liikmete galeriis EOK kodulehel on tuntud ja spordile vajalikud inimesed, kuid poliitilisel ja finantsilisel põhimõttel kokku klopsitud riigi kõrgeima spordiorganisatsiooni juhatus sobiks rohkem hooldenõukoguks. Rahvusspordi strateegilise arendamise eest vastutavate inimeste nimekiri peaks eelkõige koosnema sporti läbi ja lõhki tundvatest spetsialistidest, prioriteedina treeneritest. Praegu jääb mulje, et maksa raha ära, tõsta vahel käsi üles ja aja oma asju edasi – ei tülita meie sind ega sina meid. 

Aivar Pohlak küll püüdis möödunud aastal Papa Carloga sarnaselt põlveotsas puuhalust midagi alternatiivset meisterdada. Ta lükkas valmis saanud Buratinole aabitsa asemel jalgpallireeglid kaenla alla, et Saaremaalt Tallinnasse astumisel Suure Kanterile toeks olla. Kuid oh häda, Karabass - Barabassi nukuteatrit uudistama jäänud puupoiss, kes nii väga tahtis ristiisale uut kuube osta, andis pileti eest oma aabitsa ära. 

Eesti jalgpallijuht, kes ala rahnu vähemasti maast lahti kangutas, peab vanas lambanahkses vestis edasi käima. Selle eest vaatas Buratino Eesti NSV rahvakunstniku Neinar Seli lavastatud näitemängu. Ja suu jäi lahti. Viimasel minutil pistis pea eesriide vahelt sisse ka Mait Riisman: “Poisid, mis teil siin toimub?” Temale tehti ajakirjanduse kaudu kähku selgeks, et ta on nii steriilse ruumi, kui EOK eelarve lahkamine, palatiuksega eksinud. 

Sealne konsiilium veel ühte tohtrit lisaks ei vaja. Hea veel, et kirurgid skalpelle suurest ehmatusest värisevate sõrmede vahelt maha ei pillanud. Hull selline! Tahab ümber lükata teoreemi, et olümpiamedalite hulk ei kasva võrdväärselt raha summaga. Seda võib tõestada kõrvalpalatis, mille uksel seisavad turskemad sanitarid.

"Enne raha, siis tulemus!"

Mees olevat kuskilt näinud või kuulnud, et Austraalia ujujad lähevad enne loenguid kell kuus basseini. Ja et Venemaa 13-14 aastased hokimängijad, kellest NHL hiljem kubiseb, enne Moskva liiklusummikuid uniselt jäähalli tulevad ja õhtul päeva teise trenni lähevad. 

Rohkem spordirahvast keegi suud lahti ei teinudki ja Pirita maja sai kiiresti tagasi rahu, mida mere peal vilkuvast Tallinna Sadama majakast on hea jälgida. 

Meil, Eestis, nii asjad ei käi - “Enne raha, siis tulemus.” Mäletate Ilfi ja Petrovi: “Hommikul raha, õhtul toolid,” või siis “õhtul raha, hommikul toolid.”. Paremini valimised enam minna ei saanudki, kuigi üks anonüümseks jääda soovinud alaliidu juhataja tunnistas, et möödunud korral olevat samuti lubatud, aga ei antud hääle eest sentigi. Nüüd lubas Seli raha ämbriga välja kallata.

Kes siis täna õiges toolis istub ja Eesti sporti tegelikult juhib? Toetudes liigsete kausi ümber istujate teooriale, tuleb välja, et ennäe imet! Endine EOK peaseketär, kass Basilio võitluskaaslane, alatine Pirita maja “teine,” punakarva reinuvader Toomas Tõnise, kes oma sõnavõttudes meid pidevalt medaliteta Sotšiks ette valmistab. Sellesama ameti pidaja, mille kohta konkursi välja kuulutanud president lausus: “Ega ta peagi spordiinimene olema.” 

Umbes nii, et ärgu palju segagu.

Pilt saigi selgemaks. Hakkame Eesti paati Rio de Janeiro poole teele saatma, kuid selleks, et Vabaduse platsil ka edaspidi kangelaste kätt suruda, peab vabariigi spordijuht number üks vahitornist alla tulema ning hommikust õhtuni olema seal, kus medaleid võidetakse, aga mitte ainult seal, kus neid kaela riputatakse. 

Mitte ta asetäitjad, vaid ta ise peab teadma, mida üks või teine spordimees teeb, mida sööb ja mis ta hinge vaevab. Isiksuse osatähtsus spordi juhtimisel omab sama määravat osa, kui treeneri roll õpilase jaoks. 

Kui sa lapse vihmase ilmaga õue saadad ja ise baari sooja kohvi jooma lähed ja sõbrale väikest palka kurtma, võid ameti maha panna. Õpilane näeb kõike. Iga treener, kes ametit on pidanud, teab seda. Vastasel korral võime nelja aasta pärast järgmiste medalite asemel Tallinna lahelt Brasiiliast saabuva vraki laudu korjata.