Ratastoolis laskesportlane Laura Rüngas: mul oli keeruline aru saada, et sellised paranemised võtavad aega ega juhtu üleöö


Laura Rüngas
Laura RüngasFoto: erakogu

Viis aastat tagasi sattus Laura Rüngas ränka autoavariisse. Just enne seda oli ta saavutanud auhinnalisi kohti laskespordis ja unistas olümpiast. Alles sel suvel, peale kümneid operatsioone ja taastusravi, jõudis ta uuesti nii kaugele, et sai relva kätte võtta.

Detsembri alguses 24. sünnipäeva tähistanud Laura alustas laskespordiga 14–15-aastaselt isa Peetri eestvedamisel. „Isa on jahimees. Hakkasin temaga lasketiirus kaasas käima ja juba üsna pea tahtsin ise proovida. Meeldis nii väga, et enam isa ilma minuta tiiru minna ei saanud,“ meenutab neiu.

2013. aasta suvel tuli 18-aastane Laura haavlilaskmises, harjutuses sporting Eesti meistriks. „Jõudsin käia mitmel Eestis toimunud tiitlivõistlusel ja tulla auhinnalistele kohtadele,“ räägib neiu. Laskmisega tegeledes kaldus tema valik tasahilju ja teadlikult kaevikraja ehk trap’i kasuks, sest tegemist on olümpiaalaga. Esimesed näpunäiteid selles laskeharjutuses sai ta olümpiakogemusega Urmas Saalistelt. Tütarlapse salajane eesmärk oli jõuda rahvusvahelistele tiitlivõistlustele, ja miks mitte olümpiale. Plaanile tõmbas kriipsu peale saatuslik autoavarii, mis juhtus viis aastat tagasi oktoobris. „Selle tagajärjel olen nüüd parasportlane. Täpsemalt kannan uhkusega parema jala sääreproteesi,“ tõdeb Laura.

Midagi ei juhtu üleöö

Seotud lood:

Noor naine pidi läbi tegema kümneid operatsioone ja aastatepikkuse taastumisprotsessi, mis jätkub tänaseni. Laura tänab kõiki arste ja meditsiinipersonali, kes ta elu päästsid. Pool aastat oli ta voodihaigena PERH-is, kus tehti ka enamik operatsioone. Kõige olulisemad koljuoperatsioonid ja plastika tehti Helsingi ülikooli kliinikumis ning viimane õlaoperatsioon alles sel kevadel Ida-Tallinna Keskhaiglas. Kõik see on olnud nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga kurnav ja nõudnud kõvasti tahtejõudu, et oma tervise eest võidelda. Õnneks olid neiule suureks toeks tema vanemad. „Õnnetusest hoolimata säilis minu positiivne ellusuhtumine. See ilmselt mind välja aitaski,“ arvab ta ise. Samas möönab ta, et on olnud väga raskeid hetki. „Mul oli keeruline aru saada, et sellised paranemised võtavad aega ega juhtu üleöö. Õnneks oskasid mu füsioterapeudid alati mind motiveerida ja pöörata mu tähelepanu asjadele, milles ma olin arenenud, aga mida ise ei osanud näha,“ räägib ta.

Esimesed paar sammu suutis Laura iseseisvalt teha poolteist aastat peale avariid. Igapäevaelu jätkus ratastoolis, kuid tüdruk töötas iga päev selle nimel, et ta ka sellest pääseks. Järjepidevad treeningud jõusaalis ja kodus, füsioteraapia ja taastusravi viisid järk-järgult füüsilise olukorra paranemiseni ning ka tasakaal hakkas vaikselt taastuma.

Nüüdseks liigub Laura õues ringi kepi toel ja toas saab hakkama ilma abivahendita, aga laskmiseks peab paraku istuma tagasi ratastooli.

Laura saab soovitust vähem sooritada praktilist lasketreeningut ja võistelda, kuna laskemoon ja võistlustel osalemine on kulukas. Igaüks saab tema aitamiseks anda oma panuse. Vaata lähemalt: www.ajakirisport.ee/heategevus

Pikemat lugu Laurast saad lugeda ajakiri Sport lehelt