Selle raamatu keskmes on kunagise Nõukogude Liidu tippmaletajad. Raamatu aluseks on endise KGB alampolkovniku Vladimir Popovi ja ajaloolase Juri Felštinski ülevaate KGB tegevusest maletajate seas. Mitmed neist ei andnud KGB survele järele. Boriss Spasski abiellus prantslannaga ja asus Prantsusmaale elama. Viktor Kortšnoi sai oma perekonnale emigreerumisloa viis aastat pärast Nõukogude Liidust põgenemist, kui ta poeg oli kaks ja pool aastat vangis istunud. Boriss Gulkol lubati emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse pärast kolme näljastreiki ja kuu aega kestnud igapäevast piketeerimist ning korduvaid arreteerimisi. Garri Kasparov võitis 1985. aastal Karpovilt maailmameistritiitli ja kaitses seda edukalt 2000. aastani, hoolimata tõigast, et Anatoli Karpov esines tema vastu käsikäes KGB-ga. Koostöös KGB-ga kahtlustati Karpovit juba ammu. Nüüd on teada ka tema agendinimi – Raul. Mõistagi tuli maletajail nende võitude eest maksta purustatud karjääri, rikutud närvide, lähedaste vangistamise ja mõnes sõbras pettumisega. Aga maletajad teavad, et võit ei tule kunagi kergelt kätte.

EESSÕNA

Male pakkus Nõukogude kodanikele seda, millest tollases üliriigis tunti suurt puudust – ilma ideoloogilise kontrollita eneseväljendusvabadust, ausat võistlust, kus tulemust ei määranud asjaosaliste kuulumine kommunistlikku parteisse ega nn õigesse rahvusesse, vaid nende isikuomadused. Õnneseened, kes suutsid malega igapäevast leiba teenida, olid piisavalt jõukad ja said nautida raudse eesriide taha suletute jaoks ülimat õnne – käia välismaal võistlustel. Tasuks suhtelise vabaduse eest tõstsid tippmaletajad riigi rahvusvahelist mainet – Nõukogude Liidu maletajad olid maailma tugevaimad.

Nähes males oma prestiižile kasulikku spordiala, valvas absurdne nõukogulik süsteem selle järele malefõderatsiooni, riikliku kehakultuuri- ja spordikomitee malevalitsuse ning KGB kaudu.
Kuna KGB tegevus oli salastatud, on tema vahekorda juhtivate Nõukogude maletajatega seni kajastatud vähe ja ühekülgselt. Peamiselt on sõna võtnud KGB „hoolitsust“ tunda saanud maletajad ise. Nüüd aga avanes harukordne võimalus tutvuda KGB „võitlusega malerindel“ selle organisatsiooni seest nähtuna. Nimelt kirjutas endine KGB alampolkovnik Vladimir Popov koos ajaloolase Juri Felštinskiga ülevaate KGB tegevusest sportlaste, eeskätt maletajate seas.
Enne kui rääkida raamatust „KGB mängib malet“, käsitlegem Nõukogude tippmaletajate vahekorda võimuga.

Nõukogude malekoolkonna rajaja, esimene Nõukogude kodanikust maailmameister Mihhail Botvinnik oli ideeline, ehkki omapärane kommunist. Juba noorpõlves püstitas ta endale ülesande tuua maailmameistri tiitel Nõukogude Liitu. Kommunismi teooriast ja praktikast teatakse, et eesmärk pühitseb abinõu. 1938. aastal Hollandis peetud mainekale AVRO turniirile, kus kaheksa tugevaimat maletajat pidid omavahelises heitluses välja selgitama, kes neist kohtub valitseva maailmameistriga, kutsuti ka Nõukogude Liidu tšempion Grigori Löwenfisch. Kuid tema asemel sõitis sinna kommunist Mihhail Botvinnik. Sest Lõwenfischi Nõukogude võim umbusaldas ega riskinud välismaale lubada.

Kas Botvinnikul edaspidi aidati võita või pilluti talle kaikaid kodaraisse? Ilmselt tehti nii seda kui teist. Keset 1948. aasta matšturniiri, kus Botvinnik tuli maailmameistriks, kutsuti ta Moskvasse ÜK(b)P keskkomitee sekretariaadi istungile. Seal ütles Jossif Stalini lähemaid kaastöölisi Andrei Ždanov: „Me kardame, et maailmameistriks tuleb [USA maletaja] Reshevsky. Kuidas te suhtuksite sellesse, kui Nõukogude maletajad teile nimme kaotavad?“ – „Mul kadus kõnevõime.“ meenutab Botvinnik. „Mispärast Ždanov mind alandab? [...] Kogusin end ja keeldusin kategooriliselt.“
Mõistagi jättis säärane vapustus oma jälje ning järgmise turniiripartii nimelt Reshevskyle Botvinnik kaotas.

Botvinnikult 1957. aastal aastaks maailmameistritiitli võtnud Vassili Smõslov ei olnud „nõukogude inimene“ selle mõiste komparteilises tähenduses. 1977. aastal, mil mind karistati aastase turniirikeeluga tõrkumise eest anda oma allkiri Kortšnoid taunivale kirjale, olin ma oktoobripöörde aastapäevale pühendatud juubelivõistlusel Leningradis Smõslovi treener. Jalutasime temaga endise Aleksandr Nevski mungakloostri aias, kui see usklik kristlane nimetas nõukogude võimu saatanlikuks. Ent siis, kui osalemine tähtsatel välisturniiridel ei olenenud nende korraldajate kutsest ega kutsutava tiitlitest, vaid Nõukogude spordibürokraatide suvast, oli ta osav kasutama „saatanliku võimu“ abi. Smõslov saatis kirju oma poolehoidjatele kõrgematel võimutasanditel, tõrjus mõne konkurendi turniirilt välja ning asus tema kohale.
Ealt järgmine, üheksas maailmameister Tigran Petrosjan minu teada NLKP liikmeskonda ei kuulunud, kuid tegi meeleldi koostööd KGB-ga. Sellest, et Petrosjan oli KGB informaator, tuleb juttu käesolevas raamatus. 

Kaheksas maailmameister Mihhail Tal KGB-ga koostööd ei teinud, oli apoliitiline inimene, keda nõukogude võim, kommunistlik partei ja KGB taga kiusasid. Oma ainsat elueesmärki nägi ta maleturniiridel osalemises, kuid võimudele see millegipärast ei meeldinud. Tal läks kompromissidele, et rahuldada oma „lõõmavat eneseteostuskirge“, nagu kirjutab Gennadi Sosonko. Kui Kortšnoi keeldus kodumaale tagasi pöördumast, kirjutas Tal alla teda laimavale räpasele filipikale. Veel enne seda sai Talist „partei lemmiku“, KGB kaastöölise Anatoli Karpovi treener. Maailmameistrivõistlusel Kortšnoi vastu mängides oli Karpovil temast palju abi. See andis Talile võimaluse osaleda mitmel rahvusvahelisel turniiril ja võita hulk suurepäraseid partiisid.
Kuulu järgi lõppenud Karpovi ja Tali koostöö ühtäkki. Karpov olevat kuulutanud ta oma vaenlaseks pärast seda, kui Tal 1983. aasta lõpul korraldatud ringküsitluses pidas aasta parimaks maletajaks Garri Kasparovit. Alanud pretsedenditus võitluses Kasparoviga Karpov treener Tali enam ei usaldanud.

„KGB mängib malet“ annab vastuse malealases perioodikas arutatud huvitavale küsimusele. 1990. aastal Novy Sadis toimunud maleolümpial ütles Tal Kortšnoile, et juhul, kui see peaks maailmameister Karpovilt esikoha võtma, laseb KGB ta mõrvata. Kõnealusest kavatsusest olevat Tal kuulnud Karpovi treenerina töötades. Kortšnoi avalikustas nende kõneluse. Nõukogude ajakirja Šahmatnoje obozrenije toimetaja KGB agent Aleksandr Rošal kirjutas oma väljaandes, et Tal ilmselt tegi nalja ning kuuldused Kortšnoi füüsilisest kõrvaldamisest on „absurdsed ja kaugel tegelikkusest“. Käesolevas teoses kinnitatakse, et Kortšnoi mõrvaks tõepoolest valmistuti.
Esimene silmapaistev maletajast teisitimõtleja oli kümnes malemaailmameister Boriss Spasski. Kui Nõukogude ajakirjandus tõstis hüsteerilist kära USA kommunisti Angela Davise kaitseks, kes oli osalenud kallaletungis kahele Föderaalse Juurdlusbüroo FBI agendile, ei pidanud Spasski vajalikuks ühineda Ameerika võimudele saadetava avaliku protestikirjaga. Oma dissidentlust ta muide ei varjanud. Näitlejaandega Spasski tundis suurt mõnu, kui sai kõrgete Nõukogude ametiisikute kuuldes pilgata kommunistlikku režiimi või ajada mingit loba Lenini kombel r-i põristades. 

Spasski rääkis mulle, et tema kaotus Robert Fisherile kuulsal maailmameistrimatšil oli osalt tingitud NLKP ja KGB juhtkonnast, matši ettevalmistuste ajal talle ja tema meeskonnale pealesunnitud „hooldusest“. „Nad ruineerisid mu,“ ütles Spasski.
Erilist huvi ilmutas KGB Spasski vastu siis, kui ta otsustas abielluda Moskva Prantsuse saatkonna töötaja Marinaga ja tahtis seejärel asuda elama tema juurde Prantsusmaale. Nõukogude Liidust lahkuda õnnestus Spasskil viimaks ainult Saksamaa LV terasetöösturi ja malemetseeni Egon Ewertsi abil.

Käesoleva raamatu üks peategelane on kaheteistkümnes malemaailmameister Anatoli Karpov. Koostöös KGB-ga kahtlustati teda juba ammu. Nüüd me teame isegi tema agendinime – Raul.
Terava mõistusega suur mängur ja suur manipulaator Karpov kasutas oskuslikult kõiki võimalusi, mis talle kui KGB agendile avanesid. Ühtedest maletajatest tegi ta oma abilised. Näiteks kuulsin ma meie ühistelt tuttavatelt, et pärast salakaebust, mille tema kohta olevat kirjutanud Tigran Petrosjan, ähvardatud Mihhail Tali järjekordse välissõidukeeluga. Ainus võimalus end rehabiliteerida ja rahvusvahelistel võistlustel mängimist jätkata oli minna Karpovi treeneriks. Huvitav, kas Petrosjani kaebus oli üldse olemas?

Paljud nimekad maletajad läksid Karpovi treeneriks oma vabal tahtel, kuna eeskätt tema otsustas, kes millisele rahvusvahelisele turniirile sõidab. 1979. aasta juunis ütles Karpovi mänedžer Aleksandr Bach mulle maailmameistri ülesandel, et kui ma oma emigreerimistaotlusest loobun, siis võin samal sügisel osaleda tollasel kõige mainekamal turniiril Tilburgis. Seda ma ei teinud, ja teisi võimalusi rahvusvahelisel areenil kommunismiüritust teenida ei pakutud mulle tervelt seitse pikka aastat. Tõsi küll, käesolevast raamatust selgub, et esimesed kolm ja pool aastat jäi piir minu ja mu naise ees suletuks „asja huvides“. Järgmised kolm ja pool aastat aga põhjusel, et Karpov pani pahaks meie väljaastumist Viktor Kortšnoi poja Igori kaitseks, kes oli pantvangina vanglasse heidetud.

Omaette huvi pakub Karpovi kui Nõukogude kodumaa maleau ainsa kaitsja kuvandi loomine. Pärast Kortšnoi ja Karpovi esimest matši Moskvas 1974. aasta sügisel hakati Kortšnoid ajakirjanduses laimama, talt võeti ära teenelise meistersportlase nimetus, vähendati stipendiumi ja keelati mõneks ajaks välissõidud. Kaks aastat hiljem Hollandis peetavale turniirile lubatud, ei tulnud ta sealt tagasi. Nüüd jäi Nõukogude Liitu üksainus maailmameistritiitli pretendent – NLKP ja KGB soosik Anatoli Karpov. Kas tegemist oli hiilgava kombinatsiooni või Karpovile soodsate asjaolude juhusliku kokkusattumisega, teab vaid endine maailmameister Karpov ise. Aga miks ta peaks seda avalikustama?

Samasuguse stsenaariumi järgi arenesid Karpovi suhted oma järgmise rivaali, kolmeteistkümnenda maailmameistri Garri Kasparoviga. Ma ei tea mispärast Kasparov ei põgenenud Nõukogude Liidust pärast seda, kui KGB 1983. aasta suvel nurjas tema matši Kortšnoiga ja ta faktiliselt diskvalifitseeriti. Või miks ta ei teinud seda siis, kui mitmele tema meeskonna liikmele esitati süüdistus spionaažis ja sai selgeks, et insinuatsiooni taga saab olla üksnes Karpov.
Karpovi ja Kasparovi heitlus kulges kahel tasandil – malelaual ning kõrgemates võimusfäärides. Käesolevas raamatus käsitletakse nende suurte maletajate suure vastasseisu kaht episoodi – Kasparovi diskvalifitseerimist matšis Kortšnoiga 1983. aastal koos selle matši järgnenud päästmisega ning Karpovi ja Kasparovi esimese partii skandaalset katkestamist 1984. aastal Moskvas toimunud maailmameistrivõistlustel. Millised jõud osalesid kahe vägilase riukalikus heitluses, kes määras selle kulgu? Minu arvates mõned NLKP keskkomitee poliitbüroo liikmed. Käesolevas raamatus väidetakse, et otsused langetas KGB. Kuna endisest KGB esimehest oli saanud NLKP keskkomitee peasekretär, võib see olla tõsi. 

KGB tagakiusatavate hulka sattusin ka mina koos oma abikaasa Anna Ahšarumovaga. Nagu juba öeldud, olime me selle ametkonna luubi all tervelt seitse aastat. Nähtavasti oleks kahe endise Nõukogude Liidu tšempioni legaalne lahkumine kodumaalt õõnestanud kommunistliku režiimi aluseid. Vladimir Popovi ja Juri Felštinski raamatut lugedes hämmastas mind, kui suuri ressursse tollane üliriik meie vastu kulutas, kui palju professionaale üritas meid vaimselt murda. Õnneks polnud meil sellest õiget aimu. Teadnuks me, et iga meie korterist kostev heli edastati KGB pealtkuulamiskeskusesse ja seda seal analüüsiti, oleksime võinud hulluks minna.
Olgu öeldud, et suur osa KGB spetsialistide vaevast läks tühja. Me lihtsalt ei mõiganud selle peensusi. Ning hoolimata totaalsest pealtkuulamisest, meie käike jälgivate ja kontaktse fikseerivate agentide ettekannetest ei õnnestunud meid kriminaalvastutusele võtta.
Küllap päädis meie ränk seitsmeaastane heitlus KGB-ga õnnelikult mitte ainult tänu malemängukogemustele. Samal ajal hargnes müstiline protsess, kus kümned tuhanded juudid, punaimpeeriumi õigusetumaid ja tagakiusatumaid rahvastikuosi, võtsid käsile lootusetuna näivat ettevõtmise – asusid taotlema Nõukogude Liidust emigreerimise luba. Nad saavutasid oma eesmärgi KGB vägeva vastuseisu kiuste. 

Selle raamatu keskmes on kuus maletajat. Neist viis ei andnud KGB survele järele. Boriss Spasski abiellus prantslannaga ja asus Prantsusmaale elama. Viktor Kortšnoi sai oma perekonnale emigreerimisloa viis aastat pärast Nõukogude Liidust põgenemist, kui ta poeg oli kaks ja pool aastat vangis istunud. Garri Kasparov võitis 1985. aastal Karpovilt maailmameistritiitli ja kaitses seda edukalt 2000. aastani, hoolimata tõigast, et Anatoli Karpov esines tema vastu käsikäes KGB-ga. Pärast maletajakarjääri lõpetamist 2000. aastal on ta jätkuvalt opositsioonis Venemaa juhtkonnas olevate endise KGB ja nüüdse Föderaalse Julgeolekutalituse FSB /Federalnaja služba bezopasnosti/ tegelastega. Meie Annaga oleme õnnelikud, et saime Nõukogude Liidust lahkuda.
Mõistagi tuli maletajail nende võitude eest maksta purustatud karjääri, rikutud närvide, lähedaste vangistamise ja mõnes sõbras pettumisega. Aga nad teavad, et võit ei tule kunagi kergelt kätte.
Selle raamatu kuues tegelane Anatoli Karpov oli teispool barrikaadi ja võitles samuti edukalt. Ta võitis Viktor Kortšnoid kahel maailmameistrimatšil, kui KGB hoidis viimase poega pantvangis. Karpovi saavutuste loetelu poliitilises heitluses Kasparoviga on liiga pikk, et seda siinkohal korrata. Jääb vaid imetlust avaldada, et Kasparov siiski suutis Karpovilt maailmameistritiitli võita. Ajal, mil KGB Venemaa osaliselt erastas, ei jäetud ka Karpovit vaeslapse ossa.

Siit tuleneb järeldus, et kokkupuudetes KGB-taoliste struktuuridega on abi malemängu teooriast ja selle psühholoogilistest meetoditest, ükspuha kus ja millal need kokkupuuted toimuvad. 2007. aastal Garri Kasparov arreteeriti ei millegi eest ja teda hoiti viis päeva Moskva linna siseasjade valitsuse isolaatoris Petrovkal. Anatoli Karpov väisas seda asutust ja palus Kasparovile üle anda maleajakirja, et tal poleks igav kambris istuda. See episood sümboliseerib KGB hoolitsust maletajate eest.


Boriss Gulko