Eksib see, kes arvab, et öeldust võib välja lugeda, et Rammol pole suuri sportlikke ambitsioone. Vastupidi! Pilti laiemalt vaadata kuulub lihtsalt tema olemuse juurde. „Tahaksin olla purjetamise saadik, kes suudab seista selle eest, et inimesed saaksid seda proovida ja hakata armastama nagu mina seda teen.”

Karl-Martin Rammo purjetamiskarjäär sai 1. juunil 20-aastaseks. Ta meenutab, et enne veele jõudmist mängis ta põgusalt korvpalli ja hiljem juba purjetamist harrastades ka tennist, ent kuna tema isa oli noorena purjetamisega tegelenud ja isa lapsepõlvesõber oli just avanud purjetamiskooli, on küllaltki loogiline käik, et Karl-Martin jõudis samuti selle ala juurde.

Muide! Karl-Martini või Karla, nagu omad teda kutsuvad, isa lapsepõlvesõber ei olnud keegi muu kui Eesti purjetamise A ja O Rein Ottoson, kelle õpilased Tõnu ja Toomas Tõniste võitsid kaks olümpiamedalit. „Karla isa elas suviti Pirital. Tema suvekodu oli Rummu kurvis, kus praegu on Selver. Seal saime sõpradeks ja alati ootasime, et nad perega külla tuleks,” meenutab Ottoson. „Kui ma 1997. aastal kooli avasin, tuli isa kohe rääkima, et võiks Karla ka trenni panna, aga ütlesin, et laps võib purjetamisest ära tüdineda ja ole hea ja tule aasta pärast tagasi. Ja 1998. aasta 1. juunil ta tuligi.”

Tehtud sai kõva tööd

„Ma arvan, et kui mind purjetamise trenni pandi, siis polnud mul aimugi, mis see purjetamine on,” meenutab Rammo. „Paljud on paadiga beebist peale kokku kasvanud, minul sellist asja pole.” Ottoson lisab omalt poolt, et kuigi Rammol varasem kogemus purjetamisega puudus, sukeldus ta olude sunnil alasse kohe kaelani sisse. „Tihtipeale oli ta hommikust õhtuni Pirital, käis vahepeal TOP-i restoranis poole hinnaga söömas. Mul õnnestus restoraniga leping teha, et koolilapsed said poole hinnaga head kodust lõunat söömas käia. Lapsest saati tegi ta kaks trenni päevas ja jõudis kiiresti varem alustanud treeningkaaslastele järele. Talle meeldis Pirital olla ja paadiga merel käia. Järgmisel aastal ostis isa talle isikliku Optimisti paadi.”

Rammo tunnistab isegi, et purjetamine muutus tema jaoks kiiresti väga tõsiseks ettevõtmiseks. „Paar aastat tegin oma lõbuks ja pritsisin veega, aga mul olid vanemad poisid sihiks ees. Tegin tõesti kõvasti lisatööd, et neile järele jõuda. Kaheksaselt läksin trenni, kaheteistkümneselt olin Zoomiga Euroopa kolmas ja aasta hiljem olin juba maailmameister,” võtab Karl-Martin kokku teekonna paati istumisest esimeste eduelamusteni.

20 aastat ühe treeneriga!

Kui siiamaani võiks loos Karl-Martin Rammo nime ära vahetada paljude teiste alade ja ka purjetamise tippudega, siis edasise osas eristub Karla vähemalt ühe faktori enamikust – tema koostöö esimese treeneriga kestab tänase päevani.

Nii pikk koostöö poleks võimalik, kui õpilane järgneks silmaklappidega ainult treenerile ega suudaks oma peaga mõelda. Rammo iseloom on kõike muud kui seda. „Karla on eluaeg olnud hästi otsiv. Heas mõttes rahutu tüüp, kellele meeldis internetis otsida teiste purjetajate ja sportlaste lugusid,” selgitab Ottoson. „Me oleme Reinuga teadvustanud, et oma paadiklassis tunnetan ma mingeid nüansse temast juba paremini, aga tema eesmärk selle koostöö toimivuses ongi kusagil mujal. See on tervikpildi nägemine aasta ülesehituses ja võistluste osas kindlasti psühholoogiline pool. On hea, et meil pole vaja formaalseid sõnu, mida öelda. Ta tunneb mind läbi ja lõhki ning teab, millal midagi öelda ja millal vaikida. See 20 aastat mõjub väga selge trumbina,” ütleb Rammo.

Millist saavutust peab Rammo oma karjääri läbimurdeks? Kuidas purjetajad merel võitlevad? Loe edasi ajakirjast Sport.