PÖFFil on uhke spordifilmide eriprogramm - kulturismist jalgrattaspordi ja tenniseni


Näitleja Emma Stone ja endine tennisist Billie Jean King
Näitleja Emma Stone ja endine tennisist Billie Jean KingAFP

Tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil (PÖFF) on päris uhke spordifilmide eriprogramm. Alljärgnevalt väike ülevaade linastuvatest filmidest.

„Nahk nõnda pehme”

Kanada 2017

Režissöör Denis Côté

Québeci filmimehe Denis Côté filmid on pehmelt öeldes kummalised. Aga paganama head. Jääb mulje, et Kanada režissöör on teadlikult öelnud pähh filmikoolide tarkustele ja välja töötanud omaenda maailma, mida ei saagi õpetada ükski paljukogenud pedagoog. Nagu kõik varasemad Côté filmid hägustab ka „Nahk nõnda pehme” talle ainuomaselt piire mängu- ja dokumentaalfilmi žanri vahel, jättes vaataja ausalt öeldes ikkagi ahmima õhku ning vastusteta: mis „imeloomad” need kulturistid siis ikkagi tegelikult on? Väga huvitab, mida kõigest sellest meie Ott Kiivikas arvab?

„Sugupoolte heitlus”

USA

Režissöörid Valerie Faris ja Jonathan Dayton

Tennis on „seks” ja seda enam, kui meie enda naised pürivad selle eliitspordi tippseltskonda. Kümme aastat tagasi kinoekraane vallutanud „Väikese Miss Päikesepaistega” Oscarile kandideerinud lavastajapaar Faris-Dayton on pööranud seekord pilgu 1970. aastatesse, kui meedia toitus ahnelt räpastest skandaalidest ja libastuvatest kuulsustest, taustaks üks kõigi aegade vaadatumaid spordisündmusi, „Battle of the Sexes” nime omandanud matš Bobby Riggsi ja Billie Jean Kingi vahel. Igati aktuaalne film ka tänapäeva spordi- ja meediakontekstis.

Seotud lood:

„Jõel”

Lõuna-Aafrika Vabariik

Režissöör Craig Freimond

Kuigi film räägib meile üsna kaugest Dusi jõe (Lõuna-Aafrikas toimuv kuulus spordivõistlus) kanuumaratonist ja selle ettevalmistavast perioodist, on siin palju eestlastelegi tuttavat. Teame ju hästi, et Eesti sportlaste edu võti ei seisne mitte niivõrd finantsides, kuivõrd oma võimaluste teadvustamises ja üksteisele toeks olemises. Ilus ja emotsionaalne spordifilm, kus sport saab selle peategelastele emotsionaalseks päästerõngaks.

„Palvetaja enne koitu”

Prantsusmaa-Suurbritannia-Tai

Režissöör Jean-Stéphane Sauvaire

William Moor oli Liverpooli pätt ja narkomaan, kes elatus Tais poksimisest ja sitsis 15 aastat vangis. Tõsielulistel sündmustel põhinev draama pole mitte niivõrd spordifilm Tai poksist, kuivõrd film võitlusest iseendaga süsteemis, mis hävitab igasuguse isiksuse. Meie peategelane võitleb nii endaga kui ka vastastega ringis ja vangikongis ning sedaviisi kogu süsteemiga, otsides oma teed sellest välja. Üsna jõhker ja aus linateos. Võib-olla isegi liigagi julm, et seda nõrgema närvikavaga vaatajatele soovitada julgeks.

„McLaren”

Uus-Meremaa

Režissöör Roger Donaldson

Kui ühe dokumentaalfilmi kohta on öeldud, et see on vaieldamatult parem motospordifilm kui „Senna”, siis peab ju selles midagi erilist olema. Uus-Meremaa režissööri Roger Donaldsoni visiooni järgi oli tema kaasmaalane Bruce McLaren uskumatult tagasihoidlik mees, kellest 1960ndatel sai järsku vormel 1 superstaar. Kindlasti soovituslik neile, kes armastavad häid dokumentaalfilme suurmeeste elust, aga suisa kohustuslik neile, kes tahavad näha selle väärika ja pika ajalooga spordiala kunagisi hiilgeaegu.

„Imelised kaotajad”

Wonderful Losers: A Different World / Nuostabieji luzeriai, Leedu-Läti-Itaalia-Šveits, 2017

Režissöör Arunas Matelis

Kuigi kõik jalgrattaspordifännid teavad une pealt nimesid nagu Armstrong, Indurain, Kangert või Taaramäe, siis pole meil aimugi, millist tööd on tehtud või tehakse nende selja taga, et staarid saaksid särada. Selliseid abimehi nimetatakse luuseriteks ja tavaliselt loksuvad nad kusagil grupi lõpus. Neil pole õigust saavutada isiklikke võite ja nad peavad oma isikliku karjääri ohverdama tiimikaaslaste hüvanguks. Suurepärane pilguheit sõitjate ja neid abistavate arstide argipäeva, mis
kohati ei meenuta enam sporti, vaid sõda, kus tuleb võidelda elu eest.

„Ookeani puudutus”

Touched by the Ocean, Eesti 2017

Loe veel

Režissöör Andres Luidre

14 aastat tagasi ei osanud ta veel unistadagi sellest, et võiks esimese eestlasena hakkama saada millegi sellisega, mis jääb kättesaamatuks enamikule inimestele kogu maailmas: õppida 29-aastaselt ujuma ja soovida 14 aastat hiljem ujuda Euroopast Aafrikasse ületab iga inimese terve mõistuse piirid. Dokumentaalfilm „Ookeani puudutus” räägib ühest mehest kui hea tahtejõu eeskujust, suure südamega ja parajalt hulljulgest inimesest, kes ujub Euroopast Aafrikasse, et ületada ränkraske Gibraltari väin. Seda kõike hea ja julge eesmärgi nimel.