Paul Kerese sõbrad hukati või saadeti vangilaagrisse, teda ennast ei puudutatud
"Suvel 1944 oli näha: sakslased kaotavad sõja ja venelased tulevad. Vastloodud Eesti Vabariigi rahvuskomitee püüdis päästa eesti kultuuri suurkujusid. Keresel oli ses ringis palju tuttavaid, ta oli väga tõenäoliselt üks põgenemisele ärgitajaid – näiteks külastas ta Kristjan Palusalu Pillapalus. Keres ja ta pere jõudsid rannikule koos koolivend Tiit Kuusiku, Friedebert Tuglase ja oma üliõpilasseltsi peaideoloogi Herman Everti peredega. Nende lahkumine ebaõnnestus."
Keres oli tuttav mitme vastupanuvõitlejaga ja varjas oma korteris Leo Talgret. Ta puutus kokku luuregruppide liikmetega. Enamgi, tema korteris valmistati neile valedokumente. Lisapatuna oli tal kirjas sõja ajal sakslaste korraldatud turniiridel mängimine.
"Kerese sõpruskonna enamik võeti kinni, hukati või saadeti laagritesse. Keres käis ülekuulamistel, aga teda ei puudutatud. 25 + 5 aastat või mahalaskmine olnuks tema kordasaadetut arvestades tavaline taks. Läti suurmeister Vladimir Petrov jättiski Venemaal elu," vaatab Kivine seitsme kümnendi taha.
Igavese Teisega käituti teistmoodi. „Moskvast saabus Kerese koju kinniste uste taha temaga vestlema, talle edasisest saatusest ja staatusest teatama kõrge kindral. Oletatavasti oli see julgeoleku rahvakomissar Vsevolod Merkulov. Pärit põlisaadlist, Kerese kombel matemaatikat õppinu, kuldmedaliga gümnaasiumi lõpetanu, mitme näidendi autor, Beria sõnul leebe intelligent. Ühesõnaga: intelligent käteväänajate hulgas.”
Kohtumise sisu jäi teadmata ka Kerese abikaasal Marial. Raamatus „Meie Keres” ütleb ta: „Mõtlesin: mis nüüd lahti? Aga asi lõppes rahulikult. Paul vist meeldis kindralile, too andis talle isegi oma Moskva telefoni. Mis põhjustas tähtsa külalise ootamatu visiidi, meil omavahel juttu ei olnud.”
