"Peame nüüd vaatama, kuidas leida vahendeid ja toetajaid, et ühise jõuga kiirelt reageerida ja asjad Eestisse tagasi osta," vastas Seli Delfi ja Eesti Päevalehe küsimusele, kas EOK kavatseb oksjonist osa võtta ja vähemalt medalite võõrastesse kätesse minemist vältida.

"Olümpiakomiteel endal selliseid vahendeid pole, aga valmistume juba kampaaniat käima lükkama. Mitmed ettevõtjad on avaldanud valmisolekut selleks kambaga kokku tulema."

Seli ei tahtnud nimesid nimetada, kes Eesti ettevõtjatest juba asja vastu huvi üles on näidanud. "Inimesed ei taha praegu sellist tähelepanu, aga usun, et saladuseks nad vist ikka ei jää," lisas ta.

Seli ütles, et on küll Graham Budd Auctionsi Ltd kodulehel Salumäe olümpiaga seotud esemeid vaatamas käinud, kuid oksjoni tingimustest ning sellest, kas oksjoni toimumist on võimalik kuidagi peatada neid asju varem välja ostes, tal ülevaade puudub.

Mida väiksem rahvas, seda kalleim medal

"Varem pole Eestil sellist olukorda olnud. Kuid ärimaailmas ei ole see ainulaadne juhtum, medaleid on ennegi müüdud. Aga mida väiksem on rahvas, seda valusam see protsess meile praegu tundub. Palju meil neid olümpiavõitjaid ei ole, igaühel on oma lugu taga," jätkas Seli, kes arvas, et võib-olla on väikse riigi unikaalsed medalid taolisel turul ka kõrgema rahalise väärtusega.

"Ausalt öeldes ei ole ma üldse medalituruga kursis ega tea, palju neid fanaatikuid on, kes selliseid asju kokku ostavad. Neid kindlasti jagub. Aga väga keeruline on praegu öelda, kuidas need asjad oksjonilt tagasi saada. Võib-olla pole see üldse võimalik ning meil tuleb hakata võidu jooksma ametlikul oksjonil. Minul see informatsioon hetkel puudub. Aga väärt kaupa on selles nimekirjas muuseumi jaoks palju."

Olemas ka muud lahendused

Seli arvates võinuks Salumäe, kui tal on medalimüügist saadavat raha vaja enda terviseprobleemide lahendamiseks (Salumäe käis seljaoperatsioonil, kuid peab ilmselt veel lõikuslauale minema - toim), EOK poole pöörduda ning murele oleks leitud mõni teine lahendus.

"Oleksime kindlasti saanud aidata, kui ta oleks meie poole pöördunud. Oleme püüdnud oma olümpiamedaliste kogu aeg läbi kultuurkapitali hoida. Ka Erikale organiseerisime eelmise aasta lõpus läbi sotsiaalministeeriumi sotsiaalpensioni. Sellises olukorras pole me kunagi pealtvaatajaks jäänud. Peame olümpiamedalistidega kogu aeg sidet ja hoiame end nende eludega kursis, käime ühistel lõunasöökidel ja küsime, kuidas neil läheb, millega nad tegelevad. Erika kolis Hispaaniasse ja seetõttu polegi meie läbisaamine enam nii tihe."