Mihkel Mardna: Eestis on sporditraumatoloogia tase väga hea
Selle nädala neljapäeval ja reedel peetakse Tartus Põlveliigese live artroskoopiakursus, mille eesmärk on aidata kaasa sporditraumatoloogilise ravi arenemisele Eestis.
Ürituse eestvedajaks on Eesti Atroskoopia ja Sporditraumatoloogia Selts (EASTS), kuhu kuuluvad ortopeedid, kes on spetsialiseerunud spordivigastuste ravile. EASTS-i juhatuse esimehe, spordiarst-traumatoloogi Mihkel Mardna sõnul teeb ürituse eriliseks selle interaktiivne vorm. "Kõik toimub live formaadis. Kirurgide poolt sooritatud lõikused kantakse otsepildis üle saali," rääkis doktor Mardna Delfile. "Tegu on interaktiivse üritusega, sest külalised saavad esitada küsimusi, millele kirurg saab koheselt vastata. Sellises formaadis ja mahus toimub Eestis üritus esmakordselt. Kahe päeva pikkust sellist suurt üritust pole minu arvates Eestis ühelgi kirurgilisel erialal keegi tahtnud või julgenud veel ette võtta."
EASTS-i juhatuse liige, doktor Leho Rips lisas, et ürituse idee on spordivigastuste ravi ja näidata seda, kuidas maailmas väga tunnustatud kirurgid tehnikat valdavad, kuidas nad reaalelus tööd teevad ja mida on teistmoodi võrreldes sellega, kuidas Eestis tavapäraselt tehakse. "Sellest kõigest saavad ülevaate nii kirurgid, füsioterapeudid kui ka taastusravi osakond. Siin räägitakse ka vigastuste ärahoidmisest ja sellest, mida vigastus sportlase jaoks tegelikult tähendab - kas karjääri lõppu või ühte vaheetappi. Tegelikult on see hästi laiapõhjaline üritus. See pole ainult küsimus põlveliigesest, vaid käsitleme kõiki tervikuna ja ühtsena."
"Inimesed esitavad küsimuse hetkel, kui operatsioon toimub ehk põhimõtteliselt on neil õigus vahele segada operatsioonile, mis ei ole tavapäraselt kombeks," jätkas doktor Rips. "Praegusel hetkel ongi niimoodi mõeldud ja see on väga oluline osa õppe- ja arusaamisprotsessist. Kursus tõstab õppekvaliteeti märkimisväärselt."
„Eesmärk on tuua vahetu operatsioonitoa miljöö otse vaatajatele, kelleks on füsioterapeudid, mõned tudengid, aga peamiselt sporditraumatoloogiast huvitunud ortopeedid," lisas doktor Mardna.
Sporditraumatoloogia tase Eestis
„Meie tase on väga hea. Sporditraumatoloogiaga aktiivselt tegelevaid tohtreid või ortopeede ei ole liiga palju Eestis, aga need kes on, töötavad nii erasektoris kui riigihaiglates. Meie omavaheline koostöö on väga hea," kirjeldas doktor Mardna sporditraumatoloogia taset Eestis. "Lõppkokkuvõttes pole oluline see, kes teeb ühte või teist lõikust, aga tähtis on hoopis lõpptulemus. Kui lõpptulemus on hea, on kõik õnnelikud."
"Mina ei taju, et meie sektoris oleks Tallinna või Tartu vahel suurt rivaalitsemist. Kogu aeg rõhutakse Tallinna ja Tartu vahelist rivaliteeti, aga me oma koostöös probleemi ei näe. Selline mõnus koostöö ongi meie edu taganud."
"Õppimise pool on ikkagi kogu asja mõte. Kvaliteetne õppevorm tuleb teha inimestele võimalikult kättesaadavaks. Seeläbi me parandame võimalusi meie sportlastele saada kvaliteetset ravi tulevikus," jätkas doktor Rips. "Me ei saa varjata või peita teadmisi. See ei lahenda meie muresid. Eesti on nii väike ning nagu doktor Mardna ütles, et me peame koostööd tegema. Ei pea vägisi tegema, vaid teemegi seda hea meelega. See ongi asja tuum."
Noorte tunnustamine
Kursusel jagatakse ka välja DePuy Synthesi poolt välja antud stipendium noorele sporditraumatoloogile. "Koos Lehoga (Rips – K.R.) arutasime oma seltsi juhatuses, et võiksime sisse viia traditsiooni, kus me tunnustame ja toetame noorte sporditraumatoloogia huviliste enesetäiendust ja arendust. Selleks tuli meile appi DePuy Synthes (meditsiinitoodete firma - K. R.), mis omalt poolt pani välja auhinna," avaldas doktor Mardna, kes lisas, et seltsi üheks olulisemaks eesmärgiks on anda noortele võimalusi enesetäiendamiseks.
Järelkasv sporditraumatoloogias
"Mõned inimesed võib-olla mõtlevad, et sporditraumatoloogia on väga eksklusiivne osa, aga tegelikult see on üks tee, mida me igapäevaselt teeme," sõnas doktor Rips. "Huvi selle vastu noortel ikkagi tekib. Residente võetakse igal aastal vastu kaks-kolm kuni viis isegi. Nendest kõikidest ei saa loomulikult sporditraumatolooge, enamasti hakkavad nad tööle ortopeedidena. See on ka täiesti loomulik, et ikkagi kahe-kolme aasta jooksul üks noor ikkagi tuleb meie juurde üle ja hakkab süvenenumalt tegelema spordivigastuste raviga. See ei tähenda, et selle kõrval ortopeeditöö nüüd ära jääks, sest seda ei saa ära jätta."
"Eesti on niivõrd väike, et ainult ühele kitsale alale spetsialiseeruda ei ole võimalik. Sporditraumatoloog on natuke kümnevõistleja tüüpi," kirjeldas doktor Rips töö omapära Eestis. "Mujal maailmas on sageli, et patsiendid lähevad õla- või põlvekirurgi juurde, kes ongi ainult ühe liigese ortopeed ning muid liigeseid üldse ei tunnegi. Me oleme kümnevõistlejad – peame õlgu, küünarliigeseid, puusi, põlve, selga ja hüppeliigest ravima. See ala katab praktiliselt kogu ortopeedia ära. See on see, mis noortele huvi pakub."
