“Nõustusid minuga, et Hiinas rikutakse inimõigusi, kuid mitte sellega, et Eesti peaks sellele probleemile tähelepanu juhtima. Kas tead, et Hiinale anti olümpiamängude korraldamise õigus paljuski seetõttu, et Hiina lubas 2008-ndaks aastaks parandada inimõiguste olukorda. Paraku ei ole nad seda teinud,” kirjutab Meikar.

Noore poliitiku sõnul meeldivad talle olümpiamängud, aga ta austab ka olümpiamängude hartas kirjapandud põhimõtteid. “Need sätestavad muuseas ka korraldava riigi kohustuse austada inimväärikust, mitte diskrimineerida kodanikke usulistel või rahvuslikel põhjustel ja palju muud. Hiina ei järgi neid üllaid põhimõtteid ning ei tee midagi ka selles suunas, et olukord järgmiseks aastaks paraneks.”

Meikari sõnul ta mõistab Hannes Rummi ükskõiksust Hiina probleemide suhtes, sest see riik asub ju meist kaugel. “Aga palun mõista, et kui Hiina sülitab antud lubadustele luuakse ohtlik pretsedent ka tulevikuks. Mõtle, kui venelaste poliitika muutub Georgia suhtes veel agressiivsemaks ning inimõiguste olukord Venemaal halveneb veelgi, siis kas meil on õigus sellele tähelepanu juhtida?”

“Kas ei ole silmakirjalik pigistada silmad kinni Hiina probleemide ees, aga samal ajal nõuda demokraatlikumat käitumist lähinaabrilt?” küsib Meikar.

“Georgia endine president Eduard Ševardnadze kuulutas 2014. aasta Sotši taliolümpiamängudele boikoti ja soovitab sellega ühineda tervel maailmal. Me ei tea kui vaenulik on Venemaa meie suhtes 6 aasta pärast, aga võib-olla vajame siis lääneriikide toetust idanaabri agressiivse poliitika vastu. Minnes rahumeeli Hiinasse hävitame me paljud argumendid, mida meil siis vaja läheks. Südames loodan, et nii Hiina kui ka Venemaa suudavad kibekiiresti astuda jõulisi samme inimõiguste olukorra parandamiseks ning me saame minna olümpiamängudele sirge seljaga,” lisab Meikar.