Marko Albert valmistus Hawaii Ironmaniks koos Luksemburgi tippmehega

 (2)
Marko Albert
Foto: Dominik Hartmann

Mullu esmakordselt täispika triatloni maailmameistrivõistlustel ehk Hawaii Ironmanil osalenud Marko Albert loodab tänavu eelmise aasta 13. koha üle trumbata. Viimase mäestikulaagri tegi Albert USA-s Colorado osariigis koos saksa päritolu Luksemburgi tippmehe Dirk Bockel´iga.

Elupaigaks oli meestel 1300 elanikuga küla Nederland, mis asub 2510 meetri kõrgusel üle merepinna, kirjutab Albert Rattaproffide blogis.

"Trenne ma Nederlandis eriti ei teinud, kui siis ainult kergemad jooksuotsad, jooksuharjutuste kavad ning mõned nn combi jooksud. Esimesi kordi sellisel kõrgusel joosta oli küll karm. Võttis hinge kinni, aga siis harjus ja lõpus polnudki enam eriti raske.

Selle laagri kõige keerukam osa oli kindasti logistika. Iga päev sõitsin autoga alla Boulderisse, et ujuda, ratast sõita, joosta ning jõusaalis käia. Päeva lõpus jälle üles tagasi. Vähemalt 60km autosõitu ei ole meeldiv sellise treeningmahu juures, kuid vajalik. Kõige enam piinas see, et kui kord juba alla minna, siis enne üles ei tulnud kui kõik trennid tehtud olid. Trennide vahepeal polnud aga kuskil eriti olla. Kügelesin kohvikutes (uskumatu, et USA-s pakutakse ka head kohvi) või kuskil pargis tekil. Igal asjal on head ja vead. Esimestel päevadel oli kõrgusega ning ajavahega kohanemisel raskusi. Näiteks pidin igal öösel tõusma, et vett juua, sest pea valutas. Ühel õhtul avastasin ennast hambapasta asemel Voltareni hambaharjale määrimas. Seega, aju just kõige aktiivsemalt hõredas õhus ei funktsioneerinud. Mida aeg edasi, seda väiksemaks need ebakõlad enesetundes läksid ning laagri lõpuks olid asjad juba üsnagi joone peal. Treener tuletas aeg-ajalt meelde, et on kolm olulist asja, mida mägedes treenimisel tuleb jälgida: valgujook, vesi ja raud! Neid ei tohtnud kindlasti ära unustada."

"Üks olulisem põhjus, miks ma just selle koha oma Hawaii ettevalmistuse tegemiseks valisin oli see, et mind kutsus eelmise aasta Hawaii Ironmani 4. koha mees, Luksemburgi rattaklubi Leopard-Trek liige, Dirk Bockel. Ta oli Nederlandis endale suurema elamise üürinud ning oli lahkelt nõus mulle ühe toa oma renditud majast üürile andma. Lisaks sellele, saime ka umbes 60% treeningplaanidest ühildada. Põhiliselt tulid koostreenimise tunnid rattalt ja ujumisest, sest jooksukavad on Dirkil natukene teistmoodi üles ehitatud, kui minul.

Olen juba 33 aastat vana, ning mu kallis ema vihjab sellele vanusele pidevalt. Ühelt poolt on ema nagu ema ikka, tahab oma lapsele parimat, kuid teiselt poolt on vihje selge: oleks aeg juba midagi suurt korda saata! Kõik see, kui suur ootuste koorem mu õlgadel istub (peamiselt siiski iseenda ootused) paneb mind igast treeningpäevast maksimaalset võtma. Õhtul voodis lebades käin veel mõtetes üle treeningpäeva ja küsin endalt, kas tegin kõik endast oleneva, et see päev oleks 100% tehtud. Siinkohal ei tähenda endast kõige andmine alati seda, et köhisin jooksu lõpus verd või kukkusin rattalt nii maha, sest enam vändata ei jõudnud. Muidugi oli ka neid juhte, kui ma rattatreeningu lõpus ringide asemel ruute väntasin. 100% tähendab ka toitumist, taastumist jm otsuseid, mis sportlast igapäevaselt kimbutavad. Meie õnneks leidsime Boulderist väga hea massööri ning Dirk omab paari Normatec recovery boot-e. Lisaks jäävannid jalgadele ning soojad mullivannid ujulas. Tänu nende kombineerimisele suutsin oma lihased töökorras hoida.
Kui eelmises postituses kasutatud näitlikustamist kasutada, siis maja sai korralik ehitatud, nüüd on vaja veel siseviimistlus teha, et 13. oktoobril saaks pidu pidada!"