Ma ei oma ülevaadet kui palju on sellel saatel vaatajaid ja kas olen võibolla üksik hunt kõrbes aga minu lugupidamist see selle saate vastu ei vähenda. Hea õhkond, mõnus muusika, stiilne ruumilahendus ja õiged inimesed. Jüri Üdi klubi ei ole terav ega ründav. Mind on, ja ma ei ole kindalsti ainus, ära väsitanud need pidevad vaidlused, skandaalide otsimised, vaatajanumbritele suunatud teemad, liialt dikteerivad saatejuhid, närviline õhkond ja kommertslikkuse vari. Kultuur on selles osas spordist ees, et lisaks saatele “Jüri Üdi Klubi” on neil ka leht “Sirp”. Kuid süvakultuurnik ma siiski veel ei ole ja Sirbi jutud ning lood ei ole mind seni, vähemalt teadlikult, tabanud. Aga nii “Jüri Üdi klubi” kui ka Sirp (nii vähemalt räägitakse), annavad võimaluse rebida ennast välja lihtsakoelistest valdkonna uudistest. Midagi on vaja ka neile inimestele, kes spordist vaid suuri tulemusi, skandaale ja intriige ei otsi, vaid soovivad kuulata ka kvaliteetset arutelu spordimaailma teemadel.

Spordirahvas vääriks sellist saadet, kus erinevaid spordi ja kehakultuuri teemasid lahkaksid inimesed, kes ühte või teistpidi selle asjaga seotud. Ja loomulikult peaks see toimuma ubases õhkonnas ja ilma kommertsita, isegi logosid täis tuubitud sportlased võiks selles saates reklaamsärgi koju jätta. “Muusikalisteks” vahepaladeks võiksid olla paariminutilised videoklipid arhiivist, nii kaugemast, kui lähemast spordijaloost.

Kes oleksid osalised?

Huvitav oleks kuulata, kui rahulikul häälel ja mõnusas õhkkonnas arutavad sporditeemadel Marko Märtin, Mart Poom, Jaak Uudmäe, Jüri Lepp või hoopis Aivar Pohlak, Lembit Peegel, Aivar Karotamm, Triin Haljand. Inimesi, kes soovivad arutleda ja on selleks piisavalt pädevad, on meil pisikeses vabariigis piisavalt. Loomulikult võib ju õelda, et las need inimesed kirjutavad erinevatel teemadel, kuid vahetus vestluses, hubases õhkkonnas on see sõnum midagi muud. Peamine on kuulda huvitavate inimeste arvamusi ja ideid, kui nendega saab lahenduse mõni õhus hõljuv küsimus või probleem, oleks see vaid poonuseks.

Kuidas peaks kõlama saate pealkiri?

Kui järgida kultuuri eeskuju, siis võiks selleks olla mõni spordiga seotud suur persoon. Mõeldes sõnadele “saade” ja “sport” on esimeseks nimeks Toomas Uba, nii on see vist paljudel. Aga väärikaid kandidaate, kes võibolla rohkem assotseeruvad sõnaga sport, on mitmeid - Paul Keres, Georg Lurih. Seega saatele väärika nime leidmisega ei tohiks küll raskusi tekkida. Aga loomulikult on see nimi selliste saadete valmistamise juures kõige väiksem probleem ja mõtetes lihtsalt toimiva saate valmismeisterdamine nõuab suurt tööd. Kas aga alati? Vaadates Jüri Üdi klubi saatejuhtide nägudesse saatest saatesse, siis tundub, et see saade valmib väga kergelt ja pingevabalt. See saade oleks nagu kirjanduse Tammasaare, võrreldes “Mehed ei nuta” saatega, mis on pigem nagu kirjanduse ..... Mõlemad on vajalikud, kuid vahest on olulisem objektiivsus ning sisu, kui klikkide (vaatajate, kuulajate) arv. Täpselt nii arvas ka olümpiavõitja Gerd Kanter mõni aeg tagasi ühes usutluses.

Aga loo algusesse korra tagasi põõrdudes ja parimate valmisi veel sorkides, tuleb meelde üks hiljutine võistlus ujujatel, mis pani mõtlema Eesti meistritiitlitele laiemalt. Nimelt Eesti parim meesujuja võitis mõne päevaga rohkem Eesti meistritiitleid, kui seda on kogu oma senise karjääri jooksul suutnud Olümpiavõitja Gerd Kanter. Juba see näide viitab ilmekalt sellele, et alad on lihtsalt nii erinevad. Mõnele meeldib BMW, mõnele Audi, mõnele koer, mõnele kass, mõnele Tammsaare, mõnele Cartland. Aga loomulikult aasta sportlased tuleb valida ja seda kindlasti ka tehakse. Aga seda ei saa ületähtsustada, iga sportlase väärtust näitab ennekõike ikkagi tema tulemused spordialal, mitte koht parimate valimise pingereas.

Sügav kummardus EOK-le

Ja lõpetuseks üks suur kummardus Eesti Olümpiakomiteele, meeldiv on näha, et aastal 2011 korraldatakse parimate autsamise üritus peale suuri pühasid. See oli tihti halvaks üllatuseks, kui said kutse ja ajaks märgitud teine jõulupüha. Paljudele (ka paljudele spordiinimestele) on see üks olulisemaid pühasid ja perekondade traditsiooniliste kokkusaamise ajaks. Võib-olla Tallinna lähiümbruse inimestel ei tekita probleeme pühade ajal üritustel osaleda, kuid paljud kutsutud elavad kaugel Tallinnast, ning siis on olukord juba sootuks keerulisem.

Head aasta lõppu kõigile sporiinimestele ning võibolla ühel päeval pakub saates “ ... ” keegi välja ideaalse statuudi, kuidas valida Aasta sportlast nii, et selle tiitli saab just SELLE AASTA SUURIM SPORTLANE, mis iganes see siis ka ei tähendaks.