Kategoorias oli lisaks temale kaks võistlejat: Simo Stahlman ja Daniel Agu. Stahlman oli tugevalt kandadel ja Veri suutis teda võita napilt ühe punktiga. Esimeses voorus ehk kehavoorus läks napilt juhtima Stahlman, kuid teises voorus ehk vabakava abil asus Veri ette ja võitis meistritiitli.

„Mõlemad mehed olid väga heas vormis ja heal tasemel. Hea vabakava vajab osavat poseerimisoskust ja koreograafia planeerimist: kulturismis võistlemine vajab lisaks arenenud füüsisele oskust seda füüsist presenteerida ja antud võistlustulemus oli ehe näide selle olulisusest. Respect kummalegi konkurendile, mõlemad on võimsad ja tulevikuperspektiivis kõrge potentsiaaliga mehed! Oli privileeg nendega lava jagada. Loodetavasti saab seda uuesti teha tulevikus,” ütles Veri.

Miks mehi nii vähe võistleb? „Tegemist on paratamatult raske spordialaga ja tõenäoliselt paljud mehed pole nõus siia nii palju endast panustama, et olla võistlustasemel konkurentsivõimelised. Selle alaga tegelemine vajab teatud fanatismi, mis ongi minu subjektiivsel arvamusel pigem erand, mitte norm,” selgitas Veri.

Kui paluda kõrvutada kulturisti ja rammumeest, ütleb Veri, et esiteks mõõdetakse täiesti erinevaid tulemusi: kulturisti puhul madalat rasvaprotsenti, lihasmassi arengut, poseerimisoskust ja üldisi geneetilisi visuaalseid iseärasusi - lihaste proportsionaalsus, kuju, luustruktuuri tasakaal jne -, rammumeeste võistlustel on aga erinevad etapid, kus võisteldakse reaalsete mõõdetavate numbrite peale jõunäitajates, olgu selleks siis aja peale kivide tõstmine, palgi pea kohale surumine või rekka tõmbamine.

„Üks spordiala on objektiivselt mõõdetav - aeg, vahemaa, raskus kilogrammides -, teine subjektiivselt mõõdetav - kohtunike hinnang indiviidi kehalisele välimusele,” sõnas Veri.

Meistrivõistluste teistest kategooriatest pakkus Siimule enim huvi muidugi üle 172-sentimeetriste naiste bikiinifitness, kus võistles tema kallis kaasa Kristiin Heleen Veri, kellele Siim on ka treener. Tugevas kuue naise konkurentsis saavutas Kristiin hõbemedali Kadri Tammoja järel. Ka siin lahutas võistlejaid vaid punkt. „Just selline konkurents teebki spordivõistluse väga põnevaks nii võistlejatele kui ka pealtvaatajatele,” usub Siim.
Siim Veri 10. okoobril Pärnu Kontserdimajas.

Sellise ala võitmine sõltub paljuski kohtunikest. Siim ei oska öelda, kas välismaal eelistatakse võrdsete tulemuste korral eestlastele välismaalasi: „Tegemist on paratamatult subjektiivse alaga ja kuna ma ise pole kohtunik, siis ei julge kindlat seisukohta võtta. Pigem teeb välismaal võistlemise keeruliseks asjaolu, et suurem osa konkurentidest on dopingukasutajad. Kulturismis ja fitnessis maailmatasemel on dopingu kasutamine pigem norm kui erand. Eestis on dopingukontrollid hästi korraldatud, käisin isegi peale võistluseid dopinguproovi andmas. Rahvusvahelisel tasemel on aga see pigem erand ja seetõttu on Eesti sportlastel võistlemine välismaal pigem raskendatud.”

Õnnitlusi ja häid soove tuli Siimule ja Kristiinile väga palju ja mitmetelt toredatelt inimestelt. Siim on mees, kelle suurimad lemmikud pärast kulturismi on sotsiaalmeedia ja turundus, ta on kaardistanud võistlusettevalmistust sotsiaalmeedias nii Instagramis kui ka Youtube’is ja isegi kohati üllatav on olnud tema jaoks, kui paljudele see protsess on huvi pakkunud ja neis emotsioone tekitanud.

„Emotsionaalseimad õnnitlused tulid muidugi perelt ja lähedastelt, sest nemad on kõige vahetumalt investeeritud sellesse protsessi. Inimesed meie ümber on meie suurim väärtus, selle spordialaga tegelemine on aga tihti egotsentriline ja isekas ettevõtmine, sest vajab indiviidilt nii suurt pingutust. See pingutus surub indiviidi sügavale tunnelisse, kus tal pole enam väga palju energiat sotsialiseerumiseks ning tihti kannatavad sellega peresuhted ja lähedastega aeg. Need on ohverdused, mida peavad selle alaga tegelejad tegema. Peale võistlusi oleme tänulikud just perele ja lähedastele, et nad mõistvalt sellesse protsessi suhtusid,” räägib Veri.

Siim alustas ettevalmistust juba veebruarikuus ehk enne eriolukorda, Kristiin natuke hiljem. Kui eriolukord saabus, siis loomulikult paiskas see segamini võistlusplaanid, kuid nad jätkasid, sest isegi kui suvel oleks selgunud, et sügisel võistlusi ei toimu, siis oleks lihtsalt suveks paremasse vormi saadud ehk siis rasvaprotsenti vähendanud, samal ajal lihasmassi või toonust säilitades. Kaotada olnuks alles siis, kui võistlused oleks ära jäänud sügisel ligikaudu neli nädalat enne toimumist, sest selleks hetkeks oli keha juba viidud võistlusspordi äärmusesse, kus rasvaprotsent oli madalam, ja kui oleksid ära jäänud võistlused, siis oleks tehtud töö suuresti raisku läinud.
Kui teha ettevalmistust paindlikult, siis “keelatud” toite Siimu sõnul ei eksisteeri, küll aga tuleb silmas pidada eesmärki: kulturismivõistlusteks valmistudes on eesmärk viia keha rasvaprotsent võimalikult madalale, mis eeldab pikaajalist kaloridefitsiiti ehk toiduenergia puudujääki. See tähendab sisuliselt, et pika aja jooksul on keha toiduenergiapuuduses ehk siis toidulaud sisaldab vähem toitu, kui keha tegelikult vajab. Piirangud toiduainetevalikutes toimuvad pigem siis, kui rasvaprotsent on juba madalam ja füsioloogiliselt on keha juba suures näljas.

„Nimelt valime siis toidulauale rohkem just mahult suuri, kuid toiduenergiasisalduselt madalaid toiduaineid - palju köögivilju, valguallikaid -, et närvisüsteemi natukene petta: mahult suured, aga toiduenergialt madalad toiduained tekitavad suurema küllastustunde söömisjärgselt ja seeläbi on kergem pikaajaliselt taluda nälgimisprotsessi, mida me kulturismis ja fitnessis peame ettevalmistuse jooksul esile kutsuma ja taluma,” lausub Veri.

Ainuüksi motivatsiooni najal pole Siimu arvates võimalik selle spordialaga edukalt tegeleda. Tahtejõud ja enesemotiveerimine on piiritletud ressurss. Selleks, et elada edukalt läbi ligi kuue kuu pikkune raske ettevalmistus, mille raames tuleb piirata söögilauas käitumist ja sotsiaalseid üritusi, läheb vaja ka teatud armastust protsessi vastu.

„Sisemise motiveerituseta ja armastuseta pole võimalik väliselt indiviide piisavalt motiveerida, et nad saaksid läbi teha terve selle pika mingis mõttes “kannatusprotsessi”. Ehk siis sisemine motivatsioon ehk armastus protsessi vastu ja sellest tulenev enesedistsipliin olid need, mis viisid meid lõpuni. Motivatsioon kipub otsa saama, kui sul on vahepeal väga halb olla. Distsipliin on lubadus iseendale mitte alla anda. Sellega elad läbi ka need päevad, kus sa ennast kõige paremini ei tunne,” räägib ta.

„Noortele sportlastele soovitan kulturismi kindlasti, sest see on väga õpetlik spordiala. Õpid iseennast läbi raskuste ja kannatuste tundma. Õpid väga detailselt enesejuhtimist ja planeerimisoskust. Õpid toitumise ja jõusaalis treenimise alused terveks eluks hästi selgeks. Õpid enda eesmärkide nimel tugevalt vaeva nägema. Kõik need on hindamatu väärtusega oskused kogu eluks,” ütleb Veri.