Kujutame ette, et teile tuleb metsa vahel vastu suur karu. Esmalt tardute, lootuses, et karu teid ei märka. Kehas vallandub hormoonide kokteil – süda taob rinnus, miljon mõtet jookseb korraga peast läbi, lihased tõmbuvad pingesse ja hakkate kergelt hingeldama. Seejärel on vaja kiiresti võtta vastu otsus – kas jääda paigale, joosta või teha end võimalikult hirmuäratavaks ja astuda karule vastu. Sarnast stressireaktsiooni tunneme tänapäeval olukordades, kus otsest ohtu inimesele ei ole. See on hakanud meie igapäevaelu üle domineerima ning mõjub sportlikule sooritusvõimele, tervisele ja hormonaalsüsteemile.

Usun, et iga inimene, kes kuuleb sõna stress, oskab kohe meelde tuletada viimase olukorra, kus ta stressi tundis. Oleme loonud stressi ümber negatiivse stigma, justkui see oleks meie kõikide probleemide allikas, mida keegi kuidagi hävitada ei suuda. Reaalsuses on aga stressil väga oluline roll meie keha abistamisel, kahjuks oleme tsivilisatsiooni arenguga loonud keskkonna, kus meie keha ei oska enam eristada reaalset ohtu fiktiivsest ja stress on seetõttu muutunud meie elude üle domineerivaks osaks.

Mis meiega täpsemalt juhtub?

Stressiolukordades on aju väga kiire reaktsioonivõime see, mis meid tihtipeale ohtlikest olukordadest päästa suudab, nii et me ise ei jõua oma tegevuse peale mõeldagi. Kõik see toimub läbi inimese autonoomse närvisüsteemi, mis kontrollib südame rütmi, hingamist, veresoonte laienemist ja kitsenemist, vererõhku – sisuliselt kõike, mis toimub meie kehas automaatselt ilma meie teadliku kontrollita. Inimese autonoomne närvisüsteem koosneb sümpaatilisest, mis toimib keha jaoks nagu gaasipedaal, ja parasümpaatilisest närvisüsteemist, mis on pidur. Sümpaatiline närvisüsteem on sisuliselt märguanne kehale, et nüüd tuleb endast kõik anda, ja parasümpaatiline närvisüsteem annab märku, et on aeg maha rahuneda, oht on möödas, söö midagi ja puhka.

Adrenaliin ja kortisool

Ohuolukorras juhib sümpaatiline närvisüsteem signaale neerupealistele, mis vabastavad kehasse adrenaliini. See kiirendab südame löögisagedust ja hingamisesagedust, laiendab veresooni, et lihased oleks maksimaalse töövõime juures, teravdab mõistust – üheks lühikeseks hetkeks võib öelda, et oled üliinimene. Tänu adrenaliinile on keha võimeline ohtu vältima nii, kuidas ta tol hetkel õigeks peab. Kui adrenaliini mõju hakkab hajuma, tekitab keha reaktsioonide ahela, mille lõpptulemusena vallandub stressihormoon kortisool. Kortisooli roll on lihtsalt öeldes jalga gaasipedaalil hoida, et veenduda ohu lõplikus möödumises. Kui oht on möödas, siis kortisoolitase langeb ja parasümpaatiline närvisüsteem rahustab keha maha. Tänapäeva probleem on aga see, et pideva stressitaseme tõttu on keha olukorras, kus ta tunneb, et peab jalga gaasil hoidma, mistõttu on kortisoolitase pidevalt kõrgenenud. Pikalt püsinud kõrgel kortisoolitasemel võib olla tervisele erinevaid negatiivseid mõjusid.

Milliseid tervisehädasid võib stress põhjustada ning kuidas stressi maandada, loe edasi ajakirjast Sport.