See oli möödunud sügisel, kui pärast üht kaotatud mängu ja sellele järgnenud tavapärast pressikonverentsi pahvatas Tartu Ülikool/Rocki meeskonna peatreener Üllar Kerde välja kõneka fraasi: “Miks paganama pärast hävitasime me oma spordikoolide süsteemi?”

Siinkohal ei maksa liiga suurt tähelepanu pöörata sõnale spordikool, vaid pigem asja üldisele sisule. Meie laste spordisüsteem — kui pidada silmas tippude kasvatamist — on jõuetu. See pole ainult korvpallurite probleem. See puudutab vähem või rohkem kogu sporti.

Kõigepealt näide. Kui vaadata tabelit, kus on kirjas, kuidas Tallinna linn jagas mullu siinsetele korvpalliklubidele pearaha, siis kõige enam, 1,7 miljonit krooni sai spordiklubi Lukas Basket. Klubi hingekirjas on ühtekokku 404 noort korvpallurit.

Aga Tiit Soku korvpallikool, kus kirjas 127 noort pallurit, sai linnalt näiteks 558 800 krooni. Nii vaadates on pilt justkui loogiline.

Kui aga võtame nüüd ette teise tabeli, kus kokku loetud punktid eri vanuserühmades Eesti meistrivõistlustel osalemise ja seal saavutatu eest pluss lisapunktid klubi koolitatud rahvuskoondise liikmete pealt, siis paljastub süsteemi kurioosne olemus.

Soku korvpallikool osaleb Eesti meistrivõistlustel kõigis vanuserühmades vähem või rohkem edukalt ning on andnud meie korvpallile nii mõnegi tubli tegija ning on seega tabelis esimeste seas. Lukas Basketi nime taga ilutseb ses tabelis null — see tähendab, et võistlustel pole osaletud üleüldse (või kui, siis väiksematel kohalikel turniiridel), koondislaste koolitamisest rääkimata.

Siinkohal ei pea ilmtingimata kahtlema, et Lukas Basketi näol on ehk tegu tubli ettevõtmisega, mis vähemalt statistika andmetel palju lapsi spordi juurde toonud. Aga väga vale oleks öelda, et see raha on olnud abiks Eesti korvpallile.