Sel aastal möödub 50 aastat Eesti veespordi jaoks ühest väga tähtsast sündmusest – 1965. aasta sügisel avati Tallinnas 50-meetrine Kalevi siseujula. Mäletan, kuidas publikust laeni täis tuubitud basseinis peeti NSV Liit – Saksa DV maavõistlusi, alistati maailmarekordeid, madistati rahvusvahelisi veepalliturniire. Tänu just nendele turniiridele, kuhu ükskord Kalevi meeskond koha täiteks sisse pisteti, õnnestus mul jääda silma Moskva Riikliku Ülikooli meeskonnale, tollasele Euroopa meistrite Liiga võitjale. Kui mind 18-aastaselt Moskvasse mängima kutsuti, lugesid Venemaa treenerid mulle kohe ette terve rea endisi kuulsaid Eesti ujujaid ja veepallimängijaid, mis sundis mind, noort eestlast, tundma piinlikkust. Paljude nimesid polnud ma varem kuulnudki. Samas Kalevi siseujula juubel kurvastab. Tänaseks maha müüdud mullivann ei oma spordiga enam midagi ühist. Eesti ujumissport närtsib. Kui mõni meie ujuja veel kusagil oma peanupu veest välja pistab, siis teeb ta seda kauges Ameerikas, kuna kodus treeningtingimused puuduvad.

Viimasel ajal on Tallinnast saanud hea mainega rahvusvaheliste suurvõistluste korraldaja. Ka uue olümpiaujula ehitamise vajadusest räägitakse pikka aega. Siiani püütakse rahakoorem veeretada linna kaela. On selge, et basseini ehitamine on kallis lõbu, üksinda ja võibolla Euroopa Liidu rahadeta siin hakkama ei saa. Aga selleks, et me ei saaks kauaoodatud olümpiabasseini asemele lähitulevikus endale presendiga üle tõmmatud Tondiraba kummikuplit, peaksid linn ja riik seljad kokku lööma. Praeguseks jääb selgusetuks, milles üldse seisneb meie rahvuslik spordirajatiste poliitika? Maha parseldatud hipodroomi maa-alaga on minu arust juba üldse sooritatud riiklik kuritegu. Kas leiduks veel paremat paika mereäärses pargis spordilinnaku rajamiseks, ideaalse transpordisõlme keskuses? Selle asemel anti kallis plats mingi umbmäärase Lottemaa arendajatele, kel kiiret pole ja ootavad, kuni maa hind tõuseb – hea ja lihtne riskita äri. Linn peaks selle tagasi võtma, mõne seaduse välja mõtlema. Samamoodi vajus ka Norma staadion Narva maanteel märkamatult Liivaoja elamurajooni renni, kus spordiehitiste jaoks ruumi ei jätkunud. Tendents jätkub. Milleks moondatakse tänaseks kunagine Lastestaadion? Mis staadion, kelle lapsed? Unustage juba see nimi – Lastestaadion - nõukogudeaegne igand! Lapsed käigu trennis Rocca-al-Mares, sõitku ülesse, Lasnamäele! Peaasi, et ministeeriumite ametnikel oleks tulevikus ligidal mugav tööl käia. Aga missugustes oludes harjutavad meie vehklejad? Jah, tuleb tõesti olla ülikondades vaid seal, kus medaleid kaela riputatakse, aga mitte seal, kus nende eest higiselt võideldakse. Rataskaevu tänava raskejõustikumaja, kus ma käisin poisikesena poksitrennis, on ammuilma muudetud tulutoovamaks ettevõtteks. Sõites mööda Sõle tänavat Stromkale, ripub Eesti ühe tuntuma poksitreeneri, Artemi Tepi nimelise poksiklubi silt ühe hrušovka keldrikorrusel. Nimekirja võib pikendada. Paljud spordialad on üldse spordirajatiste puudumise põhjusel suletud või hingitsevad sellisel moel, millel tippspordi seisukohalt puudub mõte. On muidugi tore, et oleme sportlik rahvas, kes õues jookseb, metsas suusatab ja maanteel jalgrattaga sõidab, aga kõiki asju ei saa vihma käes teha. Katus peab pea kohal samuti olema, nagu kõik ei jõua kalli raha eest tennist mängida. Keegi peab vaese inimese sporti samuti tegema, ja ärge unustage, olümpiasporti! Õuesport, kus sai hommikust õhtuni taguda killustikul vutti, on Tallinnast niigi jäädavalt kadunud. Igast vähegi vabamast maalapist südalinnas on saanud juba ammu tasuline parkla, kuid ka uuselamute rajoonis me sporditegevust ei näe. Paljud asjad on küll, tõele au andes, linnas korda tehtud: Šnelli staadion, Mustamäe bassein, aga me ei räägi meelelahutusspordist ega SPA-des ligunemisest. Eestimaal on veel õnneks palju noori inimesi, kes tahavad end realiseerida oma rahvale au ja kuulsust tuues- tippspordis.

Miks Tallinn spordiehitiste seisukohalt nii tähtis on? Kas siis mujal Eestimaal sporti ei tehtagi? Vehklemiskeskus asub Haapsalus, suusatamine Otepääl, Pärnus sõudmine. Mine ja harjuta. Ent raske on pärast keskkooli lõpetamist end pühendada tippspordile, mõtlemata tulevasele elule. Sel kõhkleval perioodil lähebki kahjuks kaotsi suur osa suur osa Eesti spordipotensiaali. Tippspordi infrastruktuuri lahutamatuks osaks on kõrgkoolid, mis asuvad tänaseks vaid Tallinnas ja Tartus. Üliõpilasspordile on USA- s üles ehitatud kõige medalirohkemad spordialad – kergejõustik ja ujumine - loomult amatöörsed, sisult professionaalsed. Hiljuti püüti jalgpallitsenter luua Saaremaale. Kõige lugupidavama suhtumise juures projekti autoritesse, saab luua väikelinnadesse vaid lastesektsioonide. Põhjus? Väikelinnast tahetakse minema saada, spordi abil suurde ellu pääseda. Maksimum, mida tänutäheks võib loota, on kunagi uhkustundega öelda: „See poiss või tüdruk on pärit meie maakonnast!“ Kui andekas vutimängija sünnib Viljandis, Raplas, Kiviõlis, kas te lähete siis poisi vanematele pakkuma nende poja edasist karjääri Kuressaarde? Selline spordiidee sarnaneb Ostap Benderi plaaniga luua Vasjukisse malemaailma tsenter, sarnaselt Ilfi ja Petrovi satiirilisele romaanile „12 tooli.“ Mäletate kui külamehed jäid ammulisui kuulama jutupaunikut, kes tahtis organiseerida nende vallas galaktikavahelised male meistrivõistlused. Ei saa ju poisid trennist vabal ajal karjas käia. Igal vutipoisil saab olla unistus vaid „Barcelonast“ ja kui tal seda pole, jääb ta tavaliseks Eesti liiga vutimängijaks. Enamus meie tuntud sportmängijatest, võtke kas Lipsot, Loori, Sokku või kedagi teisi, on tippu jõudnud tänu kutsele Venemaa tippklubidest, kus tõelise meisterlikkuse õppimine alles algab. See näide peab paika ka paljudel individuaalaladel. Õnneks on tänaseks võimalused laienenud, piirid lahti tehtud.

Tagasi tulles teema juurde, tahaksin rõhutada, et kaasaegsed ujulad on projekteeritud sellisel moel, et peale tuhandekohalise tribüüni võistluste tarbeks saavad taolise multifunktsionaalse spordikompleksi erinevatel korrustel harjutada veel neli-viis spordiala. Olenevalt soovist kas siis vehklejad, maadlejad, poksijad, võimlejad või kes iganes sooviksid. Taolise spordikomleksi ehitamisele tasuks mõelda, sest tegemist on väga suure hulga olümpiamedalitega. Kõikidele me ei jõua korraga ehitada omaette spordihoonet, aga elu on näidanud, et eestlased võivad üllatada kõige ootamatutel spordialadel.

Sportlasi, kes tõstaks spordirajatiste ehitamise probleemi teravamalt päevakorda, me uues Riigikogus kahjuks enam palju ei näe. Ja ega ka eelmise koosseisu istujad ei paistnud silma erilise aktiivsusega. Eks vist sellepärast rahvas neid enam ei valinud. Kes siis selle probleemiga peaks tegelema? Ajada jälle kõik N.Seli kaela? See on ju praegu nii moodne, aga minu poolt üles tõstetud probleem ei hõlma ainult EOK huve. Olümpiakomitee peaks olema vaid selle probleemi lahenduse tagantlükkav jõud. Paradoksaalsel kombel vaikib ka spordimeedia. On ju huvitamatki. Kolm aastat tagasi, enne EOK valimisi, kiideti valitsuskandidaati taevani, nüüd aga pasundatakse: „Kuningas on surnud! Elagu kuningas!“ ja järgmist Eesti spordivalitsejat ette ennustades laob ajakirjandus passjanssi. Keda meile küll sellest pakist välja ei võeta! Plankkuningad, vaikiv emand ja paar ammust aega mängust läbi käinud soldatit. Kas kaardipakki ei segata varavõitu? Praegune kuningas on veel täie tervise juures ja ka erakonna töötu tööliste järjekord on ukse taga pikk. Jokkerit pole, seda ebamugavat, läbilöögivõimega isiksust, kes hakkab kui uni valitsusele peale käima, ässitaks meedia üles, vibutaks sõrme: „Rahvas teid valis, rahvas hakkab teie üle ka kohut mõistma!“ Nii vist kõlab demokraatia esimene seadus. Kuid ebamugavat näha ei taheta. Ainult unustatakse, et ebamugavata sport ei liigu, elu ise paigast ei liigu. Praegu pole isegi kohtumõistmise üle vajadust. Aprillikuisel EOK täiskogul oli eesti spordivaip delegaatide jalge ette nii kaunilt maha veeretatud, et ei julgenud seda määrida oma õuest tulnud saabastega. Polnudki midagi küsida. Teoreetiliselt toimub Eesti spordis kõik nii õieti, et paremini toimuda ei saagi. Asjad on korras, paar medalit on saadud ja jäme rahandusminister käib tähtsalt mööda saali ringi, paks portfell kaenla all ning pühib otsa eest higi. Arved klapivad. Isegi seda raha pole nii vähe, nagu sellest pidevalt räägitakse. Vähemasti aruande põhjal pole ükski medal sel põhjusel jäänud võitmata. EOK täiskogu kiitis otsused ühehäälselt heaks. Probleeme Eesti spordis pole. Õhtul kuulen televiisorist uue kultuuriministri intervjuust esmakordselt sõna „sport.“ Võibolla olukord mulle vaid tundub nii halb? Mulistagu ka eesti ujujad oma mullivannis edasi ja kui mõni kutt või tüdruk sellest konnatiigist kunagi välja pääseb, pole tal vaja minu kombel tunda eesti tuntud spordinimede ees piinlikkust.