Keel: meil polnud ühtegi kehva meest!
Spordi suhtes kindlasti, ütles Keel intervjuus Eesti Päevalehele. Treeneritööd olen kolm aastat teinud, olen saavutustega üsna rahul. Nii klubi eduga kui ka koondise mängudega. Eks mängijanagi oli ilusaid võite nii saalis kui ka rannas. Mäletan, kuidas jõudsime 1985. aastal Nõukogude Liidu kõrgliigasse, tol ajal olin paras poisike… Aga praegu on süda küll igati rahul ja hea on olla!
Kas uskusid otse finaalturniirile saamise võimalusse, kui said teada alagrupi vastased?
Kui loosimisel osalenud võrkpalliföderatsiooni tegevjuht Henn Vallimäe teatas, et meie vastased on Poola, Ungari ja tõenäoliselt Montenegro, siis küsis ta: “Kas ma koju ikka võin tulla.” Vastasin, et napilt võib, kui rohkelt kingitusi kaasa toob. Tegemist oli ikka väga tõsise alagrupiga.
Mis juhtus ülivõimsa favoriidi Poolaga?
Eeldan, et pärast kaotust Montenegrole ei silitatud Poola pallurite päid… Võib-olla tulid nad meie vastu mängima isegi liiga tõsiselt, nende tase on kaotustele vaatamata ikkagi tükk maad meie tasemest üle. Meil võis võitmiseks tõesti olla umbes üks võimalus sajast. Kaotusseisust 0:2 Poola kätte saada — see oli ikka väga-väga magus. Tegelikult peaksime ka montenegrolased õhtul sauna kutsuma. Lähengi pärast nende treenerit tänama.
Mis ikkagi tõi võidu?
Eneseusk ja see hoiak, millega väljakule mindi. Veidi tõrkus meie pallingu vastuvõtt, tugev serv oli meie ainus võimalus ning see õnnestus.
Keda turniiri kokkuvõttes hoolealustest esile tõstad?
Esimesel päeval väga tähtsas mängus Montenegroga tegutsesid Keith Pupart ja Janis Sirelpuu hästi, aga alates laupäevast tuleb esile tõsta kõiki kahteteist mängijat. Meil polnud ühtegi kehva meest!
