Katkend ultratriatleet Rait Ratasepa raamatust: Võidab see, kes ei maga?


Rait Ratasepp teeb hooaja põhivõistlusele ka kaks peaproovi.
Foto: Jakob Meier

Ultratriatleet Rait Ratasepp esitleb sel nädalal Tallinnas, Tartus ja Pärnus oma elulooraamatut, millest Delfi avaldab täna esimese katkendi.

„Ultramees Rait Ratasepp – igiliikur inimnahas” on kirja pannud Aigi Viira ning selle andis välja kirjastus Helios. Raamatu esitlused toimuvad neljapäeval kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus, reedel kell 17.30 Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatus ning laupäeval kell 13 Pärnu Rahva Raamatus.

Tallinna esitlusel vestleb Ratasepaga Taavi Libe, Tartus Priit Pullerits ja Pärnus Mart Mikk.

Sõnapaar „katkematu ultratriatlon” kõlab spordikauge inimese kõrvus kui sünonüüm õudusunenäole. Rait, ultramees, üksnes muigab. „Katkematu tähendab, et kui magad, siis aeg seisma ei jää,” ütleb ta muretult, nagu räägiks jalutuskäigust pargis.

„Võistlus ei jää seisma ja sina pead ise arvestama, et puhkeaeg läheb lõppaja sisse. Viiekordse triatloni ajal magatakse väga vähe. Kui tavaoludes magaksin kümne ööpäeva kohta umbes 85 tundi, siis eelmise kümnekordse ajal, mida tegin kaks aastat tagasi Šveitsis, magasin kümne ööpäeva jooksul 29 tundi ja 41 minutit. Aga võitja, 56aastane ungarlane Ferenc Szőnyi, magas üheksa ööpäeva jooksul kümme tundi. Võidab see, kes suudab kõige rohkem liikuda ning kulutab puhkamisele kõige vähem aega.”

Toona, tõdeb ta tagantjärele, oli unevõlg rattasõidu lõpuks päris meeletu ja esmakordselt koges ta, mida säherdust mõõtu väsimus peas põhjustab. „Rattasõidu viimastel ringidel tekkis lühikeseks ajaks täielik peataolek: korraks ma ei mõistnud, kus ma üldse olen, mida ma siin teen ja miks ma rattaga sõidan. Pärast seda meeltesegadust ei suutnud ma ka meenutada, kui palju rattaringe mul sõita on jäänud. See tundus kummaline, sest muidu teadsin seda alati, täpseminigi kui mu toetusmeeskond. See võis ka toetustiimi hirmutada, kui kuus ringi enne lõppu küsisin neilt mitu korda, kui palju mul veel sõita on jäänud.”

Seotud lood:

Selleks, et vaim oleks jooksu ajal ärksam, otsustas mees pärast ratast võtta pikema pausi – et unevõlga vähendada ja energiavarusid taastada. Vale oleks arvata, et pikem paus tähendaks säherduse spordiala puhul korralikku kaheksatunnistund. „Selle pausi ajal tegin oma pikima une, mis jäi nelja-viietunni kanti,” sõnab Rait. „Igatahes jooksma minnes oli mu enesetunne ja seisund hea ning plaan oli 422 kilomeetrit läbida enam-vähem maratonide kaupa. Maratonide vahel sai lihaseid masseeritud-venitatud ja magatud. Pausi pikkus maratonide vahel ei sõltunud mitte niivõrd unevajadusest ja massaažist, vaid ennekõike sellest, et mingigi söögiisu tekiks (milleks tihtipeale kulus lausa mitu tundi) ja et saaksin maratoniga kulutatud energiavarud taastatud.” Nimelt oli jooksu ajal raske vajalikus koguses toitu alla saada ja seega tekkis paratamatult energiadefitsiit.

Kas oleks võimalik ka vähema unega hakkama saada? „Arvan, et jooksu ajal saanuks teha veel väiksemad unepausid, kuid sellel oleks olnud mõtet üksnes siis, kui oleksin saanud energiavarude taastamise ja sellest johtuvalt ka lihaskonditsiooni taastamisega kiiremini ühele poole. Tean, et nii mõnigi sai hakkama märgatavalt väiksema arvu unetundidega, kuid mul oli neist erinev strateegia ja eesmärk. Mina välistasin juba eos selle, et ma jooksurajal kõnnin.”

Füüsiliselt ja vaimselt ulmelise teekonna ette võtnud Rait ületas pärast 38 kilomeetrit ujumist, 1800 kilomeetrit rattasõitu ja 422 kilomeetrit jooksu finišijoone neljanda võistlejana. Kogu distantsi läbimiseks kulus tal aega 234 tundi, 31 minutit ja 15 sekundit. Esimesena finišijoone ületanud Ferenc Szőnyi aeg oli 213 tundi, 44 minutit ja 4 sekundit.

„Tegelikult on uni üks tähtsamaid asju, sest kui sul jääb und väheks, siis seisund, kus sa üles ärkad ja mõtled, et nüüd pean uuesti minema – see on kõige keerulisem,” teab Rait. „Mina ei olnud alguses üldse võimeline tegema nii kasina unega kui teised, aga siis süüakse sinu kiirusega saavutatud edu ära. Viiekordsel triatlonil Austrias jäi seesama ungarlane, kes nüüd on 58aastane, mulle 13 tundi alla. Kiirust mul on ja kui ma ka ei maga, ei saa nad lähedale.”

Vaatamata kiirusele ja võimele läbida ka napi une toel hiiglaslikke distantse, jättis Rait end proovile panemata Mehhiko kahekümnepäevasel katkematul ultratriatlonil. „Alustad 76 kilomeetri ujumisega, sõidad 3600 kilomeetrit ratast ja jooksed 844 kilomeetrit, aeg kinni ei lähe,” kirjeldab ta sealset kannatuste rada. „Panin küll ennast sinna kirja, aga sain aasta alguses aru, et ei suuda praegu niimoodi ujuda – ma ei suuda ennast sellele lainele viia, et 76 kilomeetrit järjest vees olla. Ajalimiit on hästi väike, ujumine tuleb kolme ööpäevaga ära teha – see tähendab, et magada sel ajal keegi suurt ei saa. Võid küll veest välja tulla ja teha väikseid pooletunniseid pause, aga pead siis kohe edasi ujuma. Muidu ei mahu ajalimiiti.”